Mahmudovi ja Aksjonenko varjatud huvid

TransGroup on rajanud oma ärivõrgustiku üle kogu Venemaa alates Peterburist ja lõpetades Kaug-Idaga, rääkimata Kesk-Venemaast, Lääne-Siberist ja Põhja-Kaukaasiast.

Transgroupi ülesehitamine algas väidetavalt raskustesse sattunud vedureid tootnud Brjanski masinaehitustehase ülevõtmisega. Sellele tehingule järgnes enamusosaluse omandamine Murmanski pöörmetehases, poole aktsiate ost Novotšerkassovo elektriveduritehases ning kontrolli saavutamine Tveri vagunitehases.

Neid raskustes ettevõtteid ja ka teisi Transgroupi tütarfirmasid iseloomustas see, et kõigi peamiseks kliendiks oli Venemaa riiklik raudteefirma. See on põhjus, miks Glinkast ja Liksutovist kirjutades on viidatud endise Venemaa raudteeministri ja asepeaministri Nikolai Aksjonenko pojale Rustam Aksjonenkole. Arvatakse, et tegelikult on tema Mahmudovi kõrval Transgroupi suuromanik.

Liksutov ja Glinka said Transgroupi omanikeks 2001. aastal. Ettevõte asutati aga aasta varem Worldwide Investments Limited poolt. Asutajad peitsid end Gibraltaril, kuhu liikusid kümnete Venemaal tegutsevate firmade osalused.

Liksutov ja Glinka said omanikustaatuse pärast seda, kui Venemaal tuli võimule Vladimir Putin. Võimalik, et offshore-firmade asemel oli parem, kui Venemaal transpordi ja transiidivaldkonnas tegutseva ettevõtte omanikud oleksid Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud.

Loksal sündinud ja 1996. aastal Moskva Riikliku Sotsiaalülikooli sotsioloogia erialal lõpetanud Liksutov oli mitmekordne Eesti juunioride meister allveeujumises. Ta tuli 1991. aastal Eesti meeskonna koosseisus NSV Liidu meistriks. Allveeujumises on tema nimel üks kiirusrekorditest, mis kanti Guinnessi rekordite raamatusse. Liksutovi sportlike saavutustega ja ettevõtlustegevusega põhjendas Reformierakonda kuuluv justiitsminister Rein Lang 2005. aastal Liksutovile eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmist.

Eriliste teenete eest sai Eesti kodakondsuse ka Rustam Aksjonenko ja jällegi Reformierakonna soovil. Aksjonenkol ei läinud aga kodakondsuse saamine nii libedalt, esimene Reformierakonna katse ebaõnnestus. Arvatakse, et põhjuseks oli kaitsepolitsei vastuseis. Teisel katsel 2007. aastal sai aga Aksjonenko lõpuks soovitud kodakondsuse kätte. Kuigi kodakondsuse andmise üheks põhjuseks nimetas Reformierakond Aksjonenko erilisi teeneid Eesti majandusse, juhtus nii, et pärast kodakondsuse saamist viis Aksjonenko Eestist ära ka need vähesed investeeringud, mida sai avalikes registrites olevatel andmetel temaga seostada. 

Sellele, et Glinka ja Liksutovi nime tagant tasub otsida Mahmutovi kõrval ka Aksjonenko nime, viitab ka tõsiasi, et Transgroupi jaoks oluliste partnerite - Tallinna Sadama, Eesti Raudtee - juhtidega kohtumisel on koos Liksutoviga olnud kaasas ka Aksjonenko. Õigem oleks küll öelda, et Aksjonenkoga on olnud kaasas Liksutov. Transgroup Investi tegevjuht on aga Juri Rapoport, kes oli Rustami isa, Nikolai Aksjonenko hea tuttav. Tema ülesanne on olnud väidetavalt Glinka ja Liksutovi tegevusel silma peal hoidmine. Rappoport on olnud ka Edgar Savisaare valitsuse ajal materiaalsete ressursside ministri asetäitja ehk mees, kellel Venemaal palju häid kontakte.