Rekkamehe argipäev

Kuid selle kohta, milline on rekkamehe argipäev, milliste rõõmude ja muredega mõõdavad need mehed maanteekilomeetreid ning mis neile leiva lauale toob, teame tegelikult üsna vähe.

Istusin seekord rekkamehe kõrvale ja tegi ühe tavalise kaubaveoringi Euroopasse kaasa. Reportaaž on kirja pandud lootuses, et logistikud, veokorraldajad ning kaubasaatjad ja -saajad mõtleksid, kas nende kaubavedude ja tarneahelas toimib kõik õlitatult või saab ühest kogemusest õppust võtta.

1. päev

Reis algab pühapäevasel päeval Tartus. Ajakirjaniku võõrustaja on OÜ Akala Grupp autojuht Priidik Vei, kellel tööstaaži rahvusvahelistel vedudel üle viie aasta. Ees ootab 1800 kilomeetrit mahalaadimiskohta Austriasse Linzi Leondingisse, kuhu reisime täiskoormaga.

Väljasõidu ajal on veel täiesti teadmata, kas ja millal tagasikoormat planeeritakse. Priidiku tööandja on veofirma, keda kamandab üks Eesti logistikafirma, mistõttu sõltub kogu plaan ja Priidiku töökäik sealt saadetavatest tööjuhistest.

Priidiku stiil on üksi reisida, see tähendab, et enamasti ta kellegagi paaris ei sõida. Kuna sel päeval stardib Tartust ka ametivend ja kolleeg koormaga Slovakkiasse ning teekond on ühine, siis käivitatakse mootorid koos. Esimese päeva eesmärk on jõuda vähemalt Poolasse. Olen arvestanud ja mind on hoiatatud, et kogu reis võib kokku kesta ligikaudu kümme päeva, kuid parimal juhul vaid nädala.

Esimese päeva põnevaim osa on poodlemine. Autojuht teeb enne väljasõitu ühe kiire poetiiru, sest väga suur osa sööki ostetakse tee peale kaasa.

Skeem on lihtne: et Poolasse välja jõuda, tuleb läbida kümnetunnine sõidupäev. Ajakirjaniku kõrvadele on huvitav autojuhtide omavaheline suhtlus raadioside ehk lällari teel. Mehed teevad nalja ja teinekord kuuleb ka täiesti tsenseerimata roppu lobisemist lähedal asuvatest veoautodest, kuid peamiselt on üllatav kokkuhoidmine. Kõiki vastutulevad autojuhte tervitatakse ning jagatakse liiklusinformatsiooni. Priidiku sõnul laskutakse teinekord isegi sügavatesse vestlustesse, teemadeks palk, tööandjad, naised, veel kord palk, altkäemaksud politseile, sõidu- ja puhkeaeg jne.

Kuulan ja teritan kõrva. Esimene sõidupäev jääb sisuliselt viimaseks, kus Eesti mehi niimoodi lobisemas kuuleb, sest pärast Poolat muutub eestlaste kontsentratsioon maanteel peaaegu olematuks. 

Seljataha jäänud kaks pausi ja kümme tundi sõitu, peatume ööbimiseks ühes Poola parklas, kus on ilmselt tavapärane parklaelu. Kahjuks ei saa avarii tõttu ei pesta ega WCd kasutada. Leppima peab ka katkendliku unega, sest parklasse pidevalt saabuvad ja lahkuvad veokid ning mõni külmutusseadmega veok käivitab vahetpidamata mootorit.

2. päev

Sõidupäev ei erine esimesest päevast kuigi palju. Kuid Priidik valgustab mind, et tegemist on Poolaga ja siin võib kõike ette tulla. Paaris parklas näeme veel Eesti autojuhte, kuid omavahelist suhtlust enam nii palju ei ole.

Kannatust nõuab vaid 90kilomeetrine kiirteeremont, kus tuleb vahelduva eduga ummikus seista. Õnneks mitte kaua. Kõrvalseisjana ei taju seisakute ja viivituste mõju kogu veoprotsessis.

Teisel ööl peatume samuti Poolas, vahetult enne Tšehhi piiri. Siin näevad minu silmad esimest korda parklaelu, sest mitme auto ümber käib justkui prazdnik. Kaubaaluste peale on tehtud pidulaud ja ilmselt käib napsitamine. Kuid seda tehakse siiski viisakalt, sest öö veokiparklas on seekord väga vaikne ja rahulik. Poola on üldse esimene riik, kus saab rääkida korralike tingimustega veokiparklatest.

Poolas pikendab tarneaega 90kilomeetrine teeremont, ette tuleb ummikuid.

 3. päev

Sõidupäev algab vara, juba kell neli öösel. Teen sohki ja magan sõidu ajal terve Tšehhi maha. Austria piiri äärde jääb põnevaid asutusi, millest olen ainult müüte kuulnud. Veendun, et ei ole müüt, lõbumajad ja lõbutüdrukud tee ääres on täiesti avalik teema. Austria piiril teeme pausi ja sööme hommikust. Esimest korda mõtlen, et tervisliku toitumise sooviga pole säärasel töökohal suurt midagi peale hakata, sest süüakse täiesti juhuslikult. Priidik ise ütleb, et sööb vähemalt korra päevas, aga selle eest korralikult. Kohvi manustatakse sageli.

Kolmanda päeva põnevaim osa on mahalaadimine sihtkohas, mis asub keset elamurajooni ühe kitsa tänava ääres ja veelgi kitsamas taluhoovis. Naljakaim asjaolu on juhus, et jõuame mahalaadimisele täpselt enne lõunapausi. Nii jõuab tõstukimees koormast maha laadida paar kaubaalust, kui järsku on plats puhas ja kõik kaovad tunniks ajaks lõunapausile. Meie ootame nii kaua vagusi ega tee midagi peale päikese käes peesitamise. Pärast passimist jätkub töö ning lõpuks oleme valmis startima. Vahepeal kuuleme logistikult, et Austriast Salzburgist tuleb noppida kaks osakoormat, kuid autojuhi sõnumi peale, milles palutakse välja uurida, millal kaup valmis on ja laadida saab ning mis kellani laadida saab, ei tule vastust. Viimasel hetkel saame teate, et üks osakoorem tuleb peale laadida ka Linzist, ning suundume kohe õiget kohta otsima. Distributsioonikeskuse ees meil veab.

Jõuame kohale sulge­mishetkel, kuid laomehed on nõus laadima. Ainult et ootamatult on seitsme asemel üheksa kaubaalust. Kuna saatelehtede ehk CMRidega läheb aega, peame taas ootama. Siis juhtub midagi kummalist. Kaup laaditakse autost uuesti maha, sest pole kindel, kas tegu on õige kaubaga. Kaup läheb ülekaalumisele ja täpsustamisele. Pärast poolteisetunnist mässamist laseb Priidik CMRile märkida, et kaks kohvipakki läksid ümberlaadimisel katki.

4. päev

Hakkab tekkima küsimusi laadimiste kohta. Salzburgis pannakse meid ühe ettevõtte ees jälle ootele, sest Priidik ei oska peale kaubasaaja nime öelda sihtkohta, kuhu see läheb – seda pole logistik öelnud. Ta pakub, et Eestisse (pole kindel, sest eelmise päeva kauba sihtkoht on hoopis Läti). Õnneks ei tule kaua oodata: saame kauba peale laaditud ja paberid kätte tunni aja jooksul.

Kuid siis edastab logistik autojuhile erisoovid. Kuna järgmisest laadimiskohast tuleb peale kuuemeetrine kaubajupp, siis arvab ta, et esimesel pealelaadimispäeval võetud kaubaalused võiks mingil moel koormas ringi paigutada. Priidik ei saa seda kuidagi teha. Ta ainult vihastab, miks saatis logistik teda Linzi laadima kaupa, mis tuleb esimesena maha laadida. Kui on vajadus seda ümber tõsta, oleks võinud pealekorjet planeerida hoopis teises järjekorras. Aga kuna logistik autojuhiga nõu selles küsimuses ei pea, jääb siiski kõik nii. 

Kaubad Austriast peale võetud, suundume Tšehhi järgmisesse laadimiskohta. Sinna jõudes tabab meid ebameeldiv üllatus. Ettevõte on selleks päevaks juba töö lõpetanud ning peame tagasi tulema hommikul. Priidiku sõnul on Euroopas sageli laadimisajad meie jaoks ebatavaliselt lühikesed, näiteks kella 15ni. Oleme aga viimase laadimiskoha tõttu suures plindris, sest sõiduaega on Priidikul järgi veel kümme minutit ning selle ajaga peame leidma sobiva parkimis- ja ööbimiskoha. Suundume lähimasse tanklasse, kus saab küll tualetti kasutada, aga pesta kahjuks mitte.

Teel mahalaadimiskohta Linzi. Kaugeim sihtkoht, kuhu reisil jõudsime, oli Salzburg Austrias.

5. päev

Hommik algab jälle vara, sest suundume laadimiskohta. Seal laaditakse autole 13 kuupmeetrit lahtiseid tekstiilirulle.

Logistiku palvel paigutatakse rullid eelmisest kohast peale võetud kaubaaluste peale, mis ajab Priidiku jälle närvi, sest esiteks pole sellisel moel võimalik kaupu kinnitada ning teiseks võivad kaubad üleladustamisel kahjustada saada, sest karpidel on purunemisohtliku kauba tähis. “Mina ei vastuta,” kordab Priidik logistikule.

Teekond jätkub Poola suunas, kus on järgmised kaks osakoormat. Jõuame tehase õuele taas kell 15 ning saame jällegi teada, et samal päeval meile kaupu ei laadita. Tuleb teha järjekordne pikk paus.

Lahtiselt koormasse ladustatud kaupa on keeruline nõuete järgi kinnitada. Seetõttu tuli tekstiilirulle mitu korda ümber paigutada.

6. päev

Hommik algab sekeldustega, sest selgub, et kaubad ehk külvikud, mida laadida tuleb, ei taha meile nii koormasse mahtuda, kui planeeritud on. Kohale kutsutakse natsalnik, kes annab lõpuks loa laadida.

Kahjuks aga on ka selles laadimiskohas kogustega mingi arusaamatus ning kolmas agregaat, mis läheb samale kliendile, ei mahu üldse koormasse. Mind valdab kerge õnnetunne, sest mulle tundub, et nüüd pääseme koju – haagis on kaupa täis.

Kuid ei. Logistik ei usu seda ning palub autojuhil kaubad üle mõõta ja koormast pildi saata, et selles ise veenduda. Priidik teeb selle tsirkuse ära. Põhjus on lihtne: logistik tahab, et me viimasest laadimiskohast veel viis kaubaalust peale võtaks. Et koormas ruumi pole, tahab logistik, et kaubad võetaks järgmises laadimiskohas lahtiselt peale.

Kohale jõudes saame teada, et ettevõtte nimi, mille logistik saatis, on vale, ent ruumiprobleem on endiselt. Ehkki logistik leppis kaupade lahtise laadimise kokku, ei tea ettevõte sellest midagi. Nad pildistavad haagist ja kaovad siis pooleteiseks tunniks asja arutama. Lõpuks mahutatakse üks euroalus grillsöekotte koormasse ning meie sõit kodu poole võib jätkuda.

On reede. Enne tööpäeva lõppu arutleme Priidikuga, et töö- ja puhkeaja nõuetekohaselt on 7. päev autojuhil kohustuslik seisupäev, kuid selle on vist logistik ära unustanud, ehkki ta juba laupäevaks leppis kokku mahalaadimised Riias, meie mitte kuidagi enne pühapäeva sinna ei jõua.

Viimasest laadimiskohast peale võetud kaubaalus läks transportimisel peaaegu ümber, sest seda ei olnud võimalik nõuete järgi kinnitada.

7. päev

Puhkepäev on rekkamehele kuskil Poola parklas kõige igavaim osa tööajast. Priidik on parajalt pahane, et tal tuleb niisama aega surnuks lüüa. Kõiki eelmiste päevade juhtumisi arvestades oleks ta tahtnud juba nädala sees selle 24tunnise pausi ära teha, oleks jõudnud ilusti. 

Poola parklas on tegelikult põnev, sest siin kohtume jälle paljude eestlastega. Juhtumisi satume kokku Tartu vedajaga, kellel on haagise all kulunud rehvid, mis ei kannata kriitikatki. Autojuhid arutlevad huumori saatel, millal rehv katki läheb. See on renditud tenthaagis. Tehakse nalja, et rehvid pole ainuke puudus, mida nendel renditavatel haagistel pahatihti esineb.

Kohtame autojuhte, kes lähevad oma esimesele veoringile. Nad ei tea Poola teemaksusüsteemist midagi ega pole kuulnudki, kuidas ja mida tegema peab.

Neist hakkab kahju, kuid küsija suu pihta ei lööda, mistõttu Priidik jagab kõigile vajalikku informatsiooni.

Parklas seisis sellise rehviga haagis. Autojuhi sõnul renditi haagis Tartust. Tema sõnul pole kehvad rehvid rendihaagiste ainuke puudus.

8. päev

Stardime keset ööd Poolast ja jõuame pühapäeval Riiga maha laadima. Seal saame teada, et logistik oli lubaduse andnud, et kaup jõuab kohale reedeks. Maha laaditakse need üheksa kaubaalust, mis me kõige esimesena peale panime. Kauba vastuvõtja on hilinemisest häiritud ja tulivihane. Ta sõimab logistikafirmas töötavaid logistikuid idiootideks.

Järgmises Läti mahalaadimiskohas kurvastame kaubasaajat, kes ootas viit alust grillsöekotte. Nende asemel saab ta vaid ühe ja seegi on sõitmise käigus veidi kreeni vajunud. Sellisel moel oli seda peaaegu võimatu nõuete järgi kinnitada, nagu ka muid kaupu, mis meil koormas on. Alus vintsitakse sirgeks ja laaditakse maha. Vastu saame grillsütt, mida laaditakse nii haagise etteotsa kui ka taha.

Teel kodu poole uurime, kas juba samal päeval ei saaks ka Tartus kaupu maha laadida, et esmaspäeva hommikul Tallinnas mahalaadimist jätkata. Kuid kaubasaajad lükkavad kõik homsesse, neil pole pühapäeval kaubasaamisega kiiret.

9. päev

Esmaspäeva hommik algab Tartus mahalaadimisega. Kõigepealt võetakse kaks kaubaalust grillsütt, mis asuvad tenthaagise tagumises osas. Kuna aga küljelt laadida ei saa, sõidavad ülejäänud grillsöe kaubaalused Priidikuga Tallinna mahalaadimistele kaasa, et siis õhtul uuesti sama kliendi juurde tagasi tulla.

Tallinnas satume probleemi ette tekstiilirulle ootava ettevõtte tootmise juures. Seal pole hingelistki.

Priidik uurib infotelefonilt ettevõtte kontakte, sest logistik pole meile teatanud, et täna kaupa maha laadida ei saa. Lõpuks, kui autojuht on ise kõik välja uurinud, helistab ka logistik ja kutsub meid hoopis enda lattu neid kaupu maha laadima. Seega tegime mõttetu tühisõidu ja ootasime asjata.

Igaks juhuks hangib Priidik juba järgmise firma kontakti ja helistab ette, et uurida, kas nemad laadivad kaupa maha enne maipühi.

Kaubad maha laaditud, jätan Priidikuga hüvasti. Tema sõidab Tartusse viimast koormajuppi maha laadima üksi.

Kokkuvõtteks: süüdi on veokorraldajad

Meelde tulevad Priidiku sõnad. Ta ütles, et unistab vahel sellest, et pistab kõik logistikud ja veokorraldajad ühe bussi peale ning viib nad kuskile päikse kätte keset tühermaad, kus ei saa pesta, tualetis käia, süüa ega poodi suitsu järele minna. Siis võib-olla tekiks neil arusaam, milline põrgutee tuleb autojuhtidel läbida.

Kõikides nendes viivitustes ja arusaamatustes süüdistab Priidik veokorraldajaid, kes ei viitsi või ei taha uurida, mis, kus ja kuidas. Koostöö on puudulik. Informatsiooni varjamine aga maksab kätte tarne hilinemisega.

Kaupa oodati meilt Riias reedeks, aga meie olime laupäeval alles Poolas. Kusjuures autojuht polnud selles hilinemises üldse süüdi, tema peab vaid töö- ja puhkeaja reegleid järgima. Nendest Priidik üle ei astu. Ta on aus mees ega taha trahvi maksta.

Tegelikult ei taha ta trahvi maksta ka selle vusserduse eest, mis tal haagises on. Kui politsei vahele võtaks (tegelikult on ilmselgelt väljastpoolt näha, et kaup punnitab ja pole nõuete järgi kinnitatud) ja koormat kontrolliks, läheks sellisel juhul halvasti. Ja trahvi maksab autojuht (võimalik, et altkäemaksuna) siis oma taskust.

Kui kogu kaup peale võtta ja kinnitada nii, nagu peab, jääks logistikafirma miinusesse, sest veo hind on ilmselt selline, mis sunnib haagist sedasi täis toppima.

Priidik teadis, et kohvipakid, mille me esimesena peale võtsime, võivad katki olla. Tekstiilirullide pakkematerjal aga purunes seetõttu, sest rullid liikusid vastu kasti teravat äärt. Ka pappkastides kaup, mis oli tekstiilirullide all, sai muljuda.

Kui Priidik oleks klient, poleks ta sellise veo ja transpordilahendusega kindlasti rahul, vaid lööks suurt lärmi ja nõuaks kahjustamata saadetist.

Mul käis ainult peast läbi küsimus, kuidas oleks me pidanud need viis kaubaalust pakke lahtiselt haagisesse mahutama.