Tasuta ühistransport takistab nõudepõhise transpordi arengut

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus uuris rahvusvahelise projekti RESPONSE raames nõudepõhise transpordi kogemusi Põhjamaades ja Baltikumis, et saada ülevaadet teenuse, millega tehakse algust ka Eestis, arendamist takistavatest ja hõlbustavatest teguritest. Uuringust selgus, et eelkõige mõjutavad nõudepõhise transpordi arenguvõimalusi andmete ja tarkvaraga seotud küsimused, aga ka turg ning hankeskeemid.

Eestis takistab valdkonna arengut ka see, et ühistransport on maapiirkondades tasuta ja seetõttu on keeruline nõudepõhise transpordi arendamiseks ja pilootprojektide algatamiseks omakorda vajalikku rahafondi leida.

Nõudepõhine transport (inglise keeles demand-responsive transport ehk DRT) on nõudlusele reageeriv transport, mis on paindlik ja kohandub konkreetsete kasutajarühmade vajadustele.

„Tegemist on justkui ühistranspordi BOLTiga, mille abil saab hõreda ühistransporditeenusega piirkonnas vastavalt soovile transpordi tellida, kasutades selleks äppi või broneerides teenuse telefoni teel,“ kommenteeris Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse ekspert Kerli Kirsimaa.

„Nõudepõhine transport peaks aitama lahendada küllaltki tavapärast olukorda, kus transpordifirma või omavalitsus hoiab liikluses väheseid busse, mis sõidavad siiski tühjalt, sest kasutajaid on vähe või ajad reisijatele ei sobi,“ lisas Kirsimaa.

Riikides, kus nõudepõhine transport on juurdunud, on seda kasutatud eelkõige reisijate puhul, kel piiratud juurdepääs ühistranspordile või isiklikule sõidukile. Siia hulka kuuluvad ka haavatavamad reisijagrupid nagu vanurid või puuetega inimesed.

„Tänapäeval kogub aga nõudepõhine transpordikorraldus üha enam populaarsust alternatiivina tavapärasele ühistranspordile, kuna on kuluefektiivne ning võimaldab katta suuri alasid, eelkõige maapiirkondades,“ kommenteeris Maanteeameti ühistranspordi järelevalve talituse juhataja Ahto Pahk. „Kokkuvõttes on nõudluspõhisel transpordil suur potentsiaal hõlbustada paljude erinevate inimgruppide liikuvust,“ lisas Pahk.

SEI Tallinna uuringust järeldub, et nõudepõhine transport on hästi käima läinud Põhjamaades, eriti Taanis, kus teenuse arendamisega on tegeletud juba 20 aastat. Eestis on teenuse arendamine algusjärgus, katsetamisel on esimesed näited eelkõige sotsiaaltransporditeenuste näol Sotsiaalministeeriumi vedamisel Saaremaal, Pärnus ja Kagu-Eestis, ühendamaks sotsiaaltransporti ühistranspordiga.

Samas on näiteks Leedus kogu nõudepõhise transpordi kontseptsioon veel suhteliselt tundmatu. Takerdutakse eelkõige otsusetegijate ja poliitikute vähesele teadlikkusele antud vallas.

Siiski on erineval määral arenguruumi kõikidel uuringus vaadeldud riikidel, eelkõige andmete ning tarkvaraga seotud valdkondades. Sinna alla käivad näiteks potentsiaalsete teenusekasutajate andmete kättesaadavus, nõudepõhise transporditeenuse tellimiseks vajaliku tarkvara arendamisega seotud kulud, aga eriti andmete kvaliteet ja andmekaitseseadusega seonduvad küsimused, mis seavad tihti piirangud andmete kasutamisele ja takistavad teenuse arendamist.

Samuti on uuringu põhjal nõudepõhise transpordi arengut takistavateks teguriteks hankeskeemid, seda eriti Põhjamaades. Näiteks Rootsis ja Norras vajavad erinevad transporditeenused nagu patsientide transport või koolibussid, mida võib teenindada nõudepõhine transport, erilubasid.

Taanis tuleb nõudepõhise transpordi teenus hankida tavapärasest ühistranspordist eraldi. Eestis seevastu sääraseid probleeme ei ole, kuna tellija võib hankemenetluses sama lepingu alusel taotleda erinevaid sõidukeid, mis võivad sõita erinevatel marsruutidel.

Teenuse arengut takistavad Eestis ja Leedus aga hoopis turuga seotud teemad nagu piletikulu, konkurents teenusepakkujate vahel või erafirmade piiratud juurdepääs ühistransporditurule. Eestis takistab valdkonna arengut ka see, et ühistransport on maapiirkondades tasuta ja seetõttu on keeruline nõudepõhise transpordi arendamiseks ja pilootprojektide algatamiseks omakorda vajalikku rahafondi leida.

Samuti piiravad nõudepõhise transpordi arengut killustatud õigusraamistik, liialt spetsiifilised nõuded väikesõidukitele, kui ka otsustajate ning poliitikute vähene teadlikkus. Antud uuring püüab seda lünka täita ja olla poliitikakujundajatele teejuhiks nõudepõhise transpordi arendamisel. Uuringuga saab tutvuda siin.

RESPONSE projekt on ellu kutsutud nõudepõhiste transpordilahenduste uurimiseks ja arendamiseks Läänemereäärsetes riikides. Projektis osalevad transpordifirmad Norrast ja Rootsist, ülikoolid Taanist (Aalborg) ja Rootsist (Karlstad) ning Kaunase linn Leedust. Interreg Läänemere piirkonna rahastusel elluviidava projekti juhtpartner on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus. Projekt kestab 2021. aasta keskpaigani.