Nõudepõhine transport (inglise keeles demand-responsive transport ehk DRT) on nõudlusele reageeriv transport, mis on paindlik ja kohandub konkreetsete kasutajarühmade vajadustele.
„Tegemist on justkui ühistranspordi BOLTiga, mille abil saab hõreda ühistransporditeenusega piirkonnas vastavalt soovile transpordi tellida, kasutades selleks äppi või broneerides teenuse telefoni teel,“ kommenteeris Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse ekspert Kerli Kirsimaa.
„Nõudepõhine transport peaks aitama lahendada küllaltki tavapärast olukorda, kus transpordifirma või omavalitsus hoiab liikluses väheseid busse, mis sõidavad siiski tühjalt, sest kasutajaid on vähe või ajad reisijatele ei sobi,“ lisas Kirsimaa.
Riikides, kus nõudepõhine transport on juurdunud, on seda kasutatud eelkõige reisijate puhul, kel piiratud juurdepääs ühistranspordile või isiklikule sõidukile. Siia hulka kuuluvad ka haavatavamad reisijagrupid nagu vanurid või puuetega inimesed.
„Tänapäeval kogub aga nõudepõhine transpordikorraldus üha enam populaarsust alternatiivina tavapärasele ühistranspordile, kuna on kuluefektiivne ning võimaldab katta suuri alasid, eelkõige maapiirkondades,“ kommenteeris Maanteeameti ühistranspordi järelevalve talituse juhataja Ahto Pahk. „Kokkuvõttes on nõudluspõhisel transpordil suur potentsiaal hõlbustada paljude erinevate inimgruppide liikuvust,“ lisas Pahk.
Põhjamaades asi toimib
SEI Tallinna uuringust järeldub, et nõudepõhine transport on hästi käima läinud Põhjamaades, eriti Taanis, kus teenuse arendamisega on tegeletud juba 20 aastat. Eestis on teenuse arendamine algusjärgus, katsetamisel on esimesed näited eelkõige sotsiaaltransporditeenuste näol Sotsiaalministeeriumi vedamisel Saaremaal, Pärnus ja Kagu-Eestis, ühendamaks sotsiaaltransporti ühistranspordiga.
Samas on näiteks Leedus kogu nõudepõhise transpordi kontseptsioon veel suhteliselt tundmatu. Takerdutakse eelkõige otsusetegijate ja poliitikute vähesele teadlikkusele antud vallas.