Tudengifirmadest kasvasid kulleräri suurfirmad

Gigantidest vanim on rohkem kui sajandilise ajalooga UPS (United Parcel Service). Ettevõte alustas aastal 1907 Seattle’is nimega American Messenger Company. Tänapäevane nimi võeti aastal 1919, kui kodulinnas edukalt tegutsenud ettevõte laiendas oma haaret naaberosariiki Californiasse.

Möödunud sajandi alguses oli telefone vähe ning keskustesse saabunud teated tuli sõnumiviijatega adressaadini toimetada. Nõudluse taustal laenas noor tudeng James E Casey sõbralt 100 dollarit ning asutas oma kullerfirma. Ta noorem vend ning mitmed teismelise toimetasid agaralt sõnumeid laiali. 1913. aastaks oli telefonide arv eraisikute seas kasvanud niivõrd, et teadete edastamine langes oluliselt. Casey orienteerus edukalt ümber kauplustest ostetud kaupade koju toimetamisele.

UPS võttis kasutusele mitu oma aja kohta väga uudset lahendust. Näiteks leiti võimalus aega ja raha kokku hoida konsolideerides ühte suunda minevad saadetised ühele sõidukile. Oma jaotuskeskuses ehitati kiiremaks teenindamiseks esimene sorteerimisliin.

Transport oli seaduslikult väga reguleeritud ning eraettevõtetel ei olnud palju võimalusi veoteenuse pakkumiseks. Õiguste saamiseks tuli ühineda “Common carrier” süsteemiga, kus lisaks lihtsale veole pakuti mitmeid lisateenuseid nagu regulaarsed korjepäevad, automaatne tagastussüsteem, iganädalased koond­arved. Tänu sellele õnnestus UPSil liikuda linnakeskustest väljapoole ning peagi tegutsesid nad kõikides lääneranniku suuremates linnades.

Nii Teine maailmasõda kui ka sellele järgnenud periood muutis oluliselt inimeste harjumisi. Inimesed kolisid äärelinnadesse ning kerkisid suured kaubanduskeskused, kus käidi peredega ja autodega oste tegemas. Oli selge, et kaupluste pakkide kojukanne on möödanikku jäänud. Tuli leida uusi sihtgruppe.

Kuigi UPS pakkus kaubaveoteenust enamikus linnades, oli osariikidevaheline kaubavahetus problemaatiline. Eelmise sajandi viiekümnendatel järgisid kõik osariigid enda kehtestatud seadusi ning tavaliselt pidi saadetis teekonnal ühelt rannikult teiseni vahetama piiridel mitu korda vedajaid, et jõuda soovitud sihtkohta. UPS töötas jõuliselt selles suunas, et kehtestataks ühtsed reeglid, mis võimaldavad kaupa transportida ühel kulleril läbi riigi. 1975. aastat peetakse “Kuldse ühenduse” sünniks, mis lubas ettevõttel ületada kõikide osariikide piire.

FedEx sündis kaubalennukite ideest

1965. aastal unistas noor tudeng Frederic Smith, kuidas oleks ainult kauba transportimiseks mõeldud lennukitega palju efektiivsem transportteenust korraldada. Sel ajal sõltus kauba kohale jõudmine reisilennukite ajagraafikust ja liinidest. Smith kirjutas ülikooli lõputöö teemal, mis nägi ette ajatundlike ja kõrgetähtsusega kaupade vedu spetsiaallennukitega. Õppejõud ei jaganud tema seisukohti ning andsid tööle keskmise hinnangu.

Hiljem sõjaväes töötades tundis Smith aina enam, et on vaja oma ideele rakendus leida. Nii suutis ta oma pärandust aluseks pannes koguda summa, et osta kasutatud lennukid ja alustada vedudega. 1971. aastal Little Rockist alguse saanud ettevõte kolis kahe aasta pärast Memphisesse. Lennujaam valiti oma keskse asukoha tõttu ning teadaolevalt on see lennujaam ka kõige vähem mõjutatud ilmastiku tingimustest. 17. aprillil 1973. aastal startis hilisõhtul 14 väikest lennukit, kandes 186 pakki 25 Ühendriikide linna. Üleööteenuse pakkumine oli sündinud.

Vaatamata klientide suurele huvile, satuti pea aasta hiljem kütusehinna järsu tõusu tõttu pankroti äärele. Saamata kusagilt oma firmale toetust võttis Smith viimased 5000 dollarit ettevõtte raha ning suundus Las Vegasesse. Black Jacki lauas õnnestus tal võita 32 000 dollarit. See meeleheitlik tegutsemine võimaldas osta lennukitele kütust ning ettevõtte taas jalule aidata. 1976. aastal võis juba nautida 3,6 miljoni dollari suurust kasumit.

DHLi asutajad värbasid lennureisijad kulleriteks

Kolmas Ühendriikides sündinud kullergigant on tänaseks jõudnud Deutsche Posti hõlma alla. 1969. aastal leidsid sõbrad Adrian Dalsey, Larry Hillblom ja Robert Lynn oma niši kauba saatedokumentide kiires kliendini toimetamises.

Tavaliselt liikusid kõik dokumendid koos kaubaga ning läks palju aega saadetise vastuvõtmise korraldamisele, mis sisaldas tavaliselt ka tolli formaalsusi. Sõbrad hakkasid pakkuma teenust San Francisco ja Honolulu vahel. Korjates linna pealt vana Ply­mouth Dusteriga paberid kokku, jõudsid nad viimasele lennule. Hommikuks olid dokumendid kliendi juures kohal. Teenust osutus väga populaarseks ning peagi laieneti kogu Vaikse ookeani piirkonnas.

Algusaegadel palgati saadetise kullereid vastavalt vajadusele ühekordse lepinguga. Tihti tasuti üleviijale lennukipiletites. Otsiti vabatahtlikke, kes reisivad ainult käsipagasiga. Kirjad laaditi lennukile viimastena, et sihtkohas saaks need esimesena kätte. Tihe reisimine avaldas kahtlust FBIs. Uurijad tulid kohale veendumaks, et tegu ei ole millegi illegaalsega. Selleks ajaks kui selgus majas, olid ka agendid kulleriteks palgatud.

Hillblom leidis, et parim viis laieneda, ent kõike siiski kontrolli all hoida, on igasse jaotuspunkti luua kohalik kontor koos juhiga. Lisaks üleveole oli vajalik dokumentide laialivedu sihtpunkti piirkonnas.

Oma spetsiifilise ärifookuse tõttu arenes DHL jõudsamalt välismaal kui Ühendriikides, kuigi üheks suuremaks kliendiks oli Ameerika Pank, kes kasutas teenust krediitkirjade edasi toimetamiseks. Soovides pakkuda konkurentsi rivaalidele FedEx ja UPS avas DHL kaks jaotusjaama Cincinnatis ja Salt Lake Citys ning lisaks üheksa minijaama üle riigi. Need võimaldasid teenust veel operatiivsemalt pakkuda.

Kuigi DHL laienes väga kiiresti, ei olnud see alati väga lihtne. Igas riigis tuli kohalduda sealsete seadustega. Enamikus kohtades oli kirjade laialivedamine riikliku institutsiooni käes. Nii näiteks ei võimaldanud 15. sajandist toiminud Prantsuse Posti monopol DHLil pakkuda teenust väljaspool Pariisi.

DHL oli ka esimene kullerfirma, kes tungis jõudsalt idablokki alustades teenuse pakkumist Ungaris ja Ida-Saksamaal.

Firmade ülesostja jäi ise ostuobjektiks

TNT sai alguse Austraalias. Austraallane Ken Thomas hakkas Teise maailmasõja lõppedes pakkuma ühe kaubikuga veoteenust. 1951. aastaks oli välja kujunenud eraettevõte K W Thomas Transport Pty Ltd, mis pakkus transportteenust mitme veokiga erinevate linnade vahel. Kümne aastaga arendas ettevõtlik mees tegevust üle kogu riigi ning börsile mindi nime all Thomas Nationwide Transport Ltd, mis viitas laiahaardelisusele. 1964. aastal ühines TNT seni peamiselt Uus- Meremaal tegutsenud transportettevõttega Alltrans, saades kaasa üle viiekümne sõiduki ja hulgaliselt lepingulisi kliente, mis võimaldas neil koos pakkuda üleööteenust.

TNT eripäraks on olnud laienemine teiste transportettevõtetega liitumisel või nende üleostmine. 1969. aastal siseneti Põhja-Ameerikasse omandades seal tegutsenud Walkup’s Merchant Express. Euroopas alustati otsevedudega Londoni ja Pariisi vahel. Kaheksakümnendatel osteti üle Interstate Parcels Express Company (IPEC), Skypak, Express Parcel Systems, Jet Services, Traco jt. Kui aga kahesaja-aastase ajalooga Hollandi riiklik postiettevõte läks erakätesse ja soovis oma teenuste paketti laiendada, siis osteti 1996. aastal üle hoopis TNT. Rahvusvahelise tuntuse tõttu TNT kaubamärk siiski säilitati. Nüüd on aga teised suured kullerfirmad oma konkurendi kaubamärki siiski neelamas. TNT ostmise vastu tundis mõni aasta tagasi huvi UPS, kuid selle tehingu keelas Euroopa Komisjoni konkurentsiamet. Nüüd on tegemas FedEx ostutehingut, millele seekord on heakskiit Euroopast just saadud.

 

Esimene kiirkullerfirma suutis tegutseda vaid poolteist aastat

19. sajandi keskpaigas haaras Ameerikat kullapalavik. Kui Californiast leiti 1848. aastal kulda ning piirkond ühines uniooniga, tekkis koheselt vajadus nii transportteenuste kui ka kirjavahetuse järele.

Info liikumine lääne ja ida vahel oli liiga aeglane. Nii näiteks kinnitas Washingtonis asunud valitsus kulla leidu alles 11 kuud hiljem. Teenust asusid pakkuma ettevõtjad William Russell, William Waddell ja Alexander Majors, kes asutasid selleks ettevõtte.

Russell, Majors ja Waddell valmistasid ette süsteemi kiireks kirjade liikumiseks, mis sai hiljem tuntud Pony Expressina. Idapoolseks alguspunktiks valiti Missouri osariik St. Joseph linnaga. Sinnani ulatus rannikult rongi- ja telegraafiühendus. Läänepoolseks lõppjaamaks sai Sacramento. Kaardistati teekond Missourist läbi Kansase, Colorado, Wyomingi, Utah, Nevada, Californiani. Osteti üle 400 hobuse. Ehitati vahetusjaamad, palgati nende pidajad, tallimehed ja ratsanikud.

1860. aastal 3. aprillil startisid mõlema otsa lõppjaamadest esimesed mehed teele ning jõudsid kohale 14. aprill, tõestades, et teekonda on võimalik läbida 10 päevaga. Teenus õigustas end ning sai valitsuselt toetust. Kuid ainult poolteist aastat hiljem oli suudetud ehitada telegraafi liin ja raudtee idarannikult läänerannikuni ning Pony Expressi mõte kadus.

Oma 18kuulise tegevuse jooksul sooritati 308 edasi-tagasi reisi, kogupikkusega 991 000 km, mis vastab 30 kordsele ümber maakera reisile. Kohale veeti 34 753, kirja ning kaotati vaid üks postikott indiaanlaste poolt tehtud rünnakus, kus hukkus ka ratsanik.