Ukraina-Vene liit päästab Eesti majanduse ja riigi

Ukraina uus Moskvameelne president Viktor Janukovitš on juba paar nädalat käinud tulemuslikult Kremlis kandu kokku löömas.

Mõne päeva eest (ap3.ee, 22.03.2010)  ilmnes, et ta püüab venelastelt madalama hinnaga gaasi välja kaubelda. Vastutasuks lubab Ukraina vastne president strateegiliselt tähtsa maagaasijuhtme kontrolli andmist Venemaale. Tegemist on torujuhtmega, mille kaudu kulgeb 80% Venemaalt Euroopasse eksporditavast gaasist.

Kui valgevenelased loovutasid odavamate gaasihindade nimel enda maalt läbi kulgevad Vene-Euroopa gaasijuhtmed Venemaale, siis ukrainlased kõnelevad vaid gaasi transiitjuhtmete juhtimise üleandmisest.

Lisaks kraapsule Moskva suunas, teeb ju Kiiev silma ka Brüsselile - et ikka gaasitransiit distantsil Venemaa-Euroopa veatult kulgeks. Läänest ja idast tulla võiva krabiseva nimel on taas päevakorras Krimmi poolsaare sadama Vene laevastikule jätkuv rentimine. Pealegi - toru vajab ju uuendamist ja laiendamist. Seega gaasi tee Venemaalt läbi Valgevene ja Ukraina Euroopasse on samahästi kui 100% vaba.

Aga mis meil sellest?

Kui gaas pääseb peale Valgevene kanali ka läbi Ukraina tõrgeteta Venemaalt Euroopasse, minetab Nodrdstreami gaasijuhe mõtte.

Seega, ehkki see ei pruugi esmapilgul tunduda ahvatlev, on Balti riikidele uus Ukraina võim suisa hädavajalik. Liiatigi on ju Venemaal, hoolimata suurest trummipõrinast, ressursid Nordstreami juhtme ehitamiseks raugemas ja toru täitmisegi võime kuuldavasti kahtlane.

Ühlelt poolt pääsevad Balti riigid, tegelikult terve Läänemere regioon julgeolekuriskist, teisalt saaks ka vahepeal kängunud transiit taas jalad alla.

Võrdeliselt gaasittoru projekti arenemisega kasvas idanaabrite himu Baltikumi transiiti tasa lülitada. Milleks hiidriigile vaja kolme Balti kääbusriigi transiiti, kui edaspidi hakkavad miljardid kulgema mööda toru, ülejäänud veod saab ära õiendada Eesti idapiiri taga laiuva Ust-Luga Sadama kaudu. Pronkskujuke ja vene rahvusvähemuse olukord olid vaid otsitud ettekäänded, millega oli mõnus udutada. Ei aidanud siin isegi osade ärimeeste Moskva ees näoli kummardamine ega Eestile tuha peale raputamine...

Nordstreami isegi pooleldi objektiivseks argumendiks oli Moskva vaatevinklist ebakindel olukord Valgevenes ja Ukrainas.

Kuid nüüd on neis riikides gaasitransiidi takistus kadunud ja olukord Moskvale meelepärane.

Nii et lootus siinse transiidi paranemiseks ja majanduse päästmiseks kasvab. Sellest on huvitatud ka Vene äritegelased, kes juba pikemat aega Baltikumi vahet saalivad. Huvi on ilmutamas ka idanaabri riiklik tasand.

Veebruaris toimus raudteefoorum "Strateegiline partnerlus 1520" Tallinnas, kohale võttis vaevaks tulla isegi Vene riigiraudtee juht Vladimir Jakunin. Ühtäkki ununesid nii pronksmees kui rahvusvähemused ja kõige krooniks ilmnes, et transiidi löögirusikas Ust-Luga Sadam ei saa ikka ilma Eestita...

Pealegi on Balti riikide uueks rahapuuks saamas töötlev transiit, ka Hiina oma. Kuid sedagi varjutaks Nordstream.

Seega Eesti vastuseis Nordstreamile on pigem meie tugevus.

 Eesti, ülejäänud Baltikumi ja Läänemere majanduse ning julgeoleku nimel on saabunud parim aeg tõmmata Nordstreamile pidur peale.