Kas isesõitev auto jõuab enne kui kullerite kriis?

Euroopa logistika- ja postivaldkonna suurimal konverentsil „Post & Parcel Europe 2019“ räägiti posti- ja pakimaailma väljakutsetest. Eestit nähakse automatiseerimise edumudelina, kus tarbijate innovatsiooni omaksvõtmine ja ettevõtete uuendusvalmidus käivad käsikäes.

Vana Euroopa ei ole justkui veel aru saanud lähenevast demograafilisest mõõnast ja sellest tingitud viimase miili automatiseerimise vajadusest. Isegi sisserändega riikides jääb töökäsi puudu, lisaks elanikkonna vananemine ja sündimuse üldine langus. Selles olukorras ei saa saadetiste kätte toimetamist laiendada inimesi juurde võttes ning kuller- ja postiettevõtted jõuavad olukorda, kus nende põhitootel pole tegijat. Isesõitev auto jõuab kardetavasti kohale hiljem kui kullerid otsa lõpevad.

Äripäev kirjutas hiljuti, kui palju on Euroopas puudu autojuhte. E-kaubandus kasvab pidevalt ning kahekordistub mõne aasta jooksul – kuskilt pole aga võtta kaks korda rohkem autojuhte, kes kõik need pakid kohale viiksid. Kui lisada siia juurde, et samavõrra kasvab ka muu nõudlus kuller- ja transporditeenuse järele, olgu pooltoodete transpordiks tehaste vahel või majanduse üldisest globaliseerumisest tingitud logistika riikide ja piirkondade vahel – siis vedajate kriis üha süveneb.

Eesti eripära Euroopa logistikasektoris on, et me usume automatiseerimisse saadetiste kätte toimetamisel – seda nii klientide kui teenusepakkujate poolt. Kõige rohkem on see kompliment Eesti inimesele – tarbijapoolne innovatsiooni omaksvõtmine ja ettevõtete innovatsioonivalmidus meil käivad käsikäes. Logistikas väljendub see kõige selgemini pakiautomaatide omaksvõtmises: kui muus Euroopas eelistab (ja samal ajal kirub) pakkide kulleriga koduukseni toomist 80%, siis eestlaste (tegelikult ka lätlaste ja leedukate) puhul otsustab üheksa inimest kümnest pakiautomaadi kasuks.

Pakiautomaat on logistika automatiseerimise lihtsaim, parim ja universaalseim näide. Vabastab inimeste aega nii kättetoimetaja kui vastuvõtja vaates. Pannes piirkondadesse pakiautomaadid, saab selle võrgustiku peale ehitada ka pakkide kojuveo Uberi vms põhimõttel.

Pakiautomaat on standard turul – see on suur edulugu, mida kõik imestunult vaatavad ja millest tahavad rohkem teada. Konverentsil huvitas kõiki Eesti pakiautomaadi kogemus ka juba sellepärast, et paljud rääkisid sellest, mida tahavad teha, meie aga, mida oleme juba ära teinud. Küsimusedki olid ülipraktilised ning kogemuse kohta: turvalisus, ülemaht, kliendikäitumine… Huvi pakiautomaadi eduloo vastu on väga suur.

E-kaubandusele jäi kõlama võibolla ootamatu sõnum: tasuta tarnet ei tasu üle võimendada, sellega lõikab pikemas perspektiivis endale näppu. Olenemata sellest, et paljud e-poed (näiteks Hiinas) näevad tasuta tarnet konkurentsieelisena või isegi piletina turule, on juba näha ka esimesed probleemid. Kui kätte toimetamine on e-poe poolt tasuta, ei saa tarbija seda suunata ja seetõttu ei saa ka tarne vastavalt turu vajadustele areneda.

Eesti on ka siin liikunud pigem õigel teel – e-poed annavad tarnevaliku kliendi kätesse, tehes müüki edendavaid tarnesoodustusi või tasuta pakkumisi ainult kampaaniate ajal. Tasuta asju ei ole olemas, millegagi tuleb need kinni maksta. Pidev tasuta tarne hinnaks võib olla logistika arengu tapmine.

Tõdemus, mida sektori kokkutulekult kaasa võtta, on kindlasti see, et Eesti on pakiteenustes väga heal tasemel nii tehnoloogias, teenustes kui tarbija käitumises. Me oleme Euroopas selle valdkonna eestvedaja. Teenused mida osutame ja tehnoloogia, mida kasutame, on eesrindlikud ning Euroopal on meilt palju õppida.