Päevarahade maksmine on välisvedajate privileeg

Autojuhtidele päevarahade maksmine on üks Eesti maksusüsteemi omapärasid. Lähiriikides, mis on ühtlasi meie suurimad väliskaubanduspartnerid (Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Venemaa, Saksamaa jt), on tööandjal võimalus maksta maksuvaba päevaraha ka siseriiklike lähetuste korral. Konkreetsed tingimused ja määrad on erinevad, aga see võimalus maksta on olemas nii välis- kui siselähetuste korral.

Esimesena kerkib pähe mõte, et võib-olla tekkis välislähetuste erisus 90ndate alguses, kui Eesti elatustase võrreldes välisriikidega oli väga madal ja lihtsalt palga eest oli näiteks Soomes või Rootsis süüa võimatu. See oletus on vale, tegelikult eksisteeris maksuvaba päevaraha nii sise- kui välislähetustel kuni 2009. aastani (piirmäärad olid küll erinevad) ja siis siselähetuste korral kaotati see võimalus ära.

Samal aastal tõsteti käibemaksu 18 protsendilt 20-le ja Eesti SKP langes võrreldes eelmise aastaga 16%. Eestis möllas majanduskriis ja tegelikult oli ka siseriiklike maksuvabade päevarahade kaotamine osa kriisimeetmetest. Nüüd oleme juba ammu mainitud majanduskriisist väljas ja tükati kardame uut kriisi, aga osa tollastest kriisimeetmetest on “unustatud” tagasi pöörata.

Tuleb tunnustada Eesti Kaubandus-Tööstuskoja initsiatiivi, kes 2015. aastal tegi rahandusministeeriumile ja riigikogu rahanduskomisjonile ettepaneku taastada võimalus maksta teatud ulatuses päevaraha maksuvabalt ka siseriikliku lähetuse korral. Rahandusministeerium leidis tookord, et ettepanek kuulub rohkem töö- kui maksuõiguse valdkonda ja sellega peaks tegelema sotsiaalministeerium. Abstraktne arutelu selle üle, kumba ministeeriumit asi rohkem puudutab, mõjub kõrvalehiilimisena. Probleem on reaalselt olemas, muidugi puudutab see mõlemat ministeeriumit – seega tuleks neil kokku istuda ja asjaga tegeleda. Ettevõtte tasandil probleeme tavaliselt nii lahendataksegi. Ka ministeeriumid peaksid aru saama, et lõppastmes tegutsevad nad “firma” Eesti riik hea käekäigu huvides.

Riikide arusaam sellest, mida kompenseeritakse päevarahaga, ei lange üks ühele kokku. Saksamaa seadusandja jaoks päevaraha on söögiraha – kui lähetuse ajal tööandja toidab töötajat kolm korda päevas, siis päevaraha on 0 eurot. Samasuguse täistoitlustuse korral saab Eestis päevarahana maksta 30% ülempiirist. Võiks oletada, et selle 30 protsendiga hüvitatakse lihtsalt kodust eemal viibimisega seotud ebamugavusi, et see on midagi euroametnike koduigatsuse tasu taolist. Aga siis jääb arusaamatuks, kuidas esimese 15 lähetuspäeva eest võib maksta kuni 50 eurot, edasi mitte rohkem kui 32. Tavaloogika hakkab tõrkuma – kas siis tõesti pikemas lähetuses koduigatsus väheneb?

Olen põhimõtteliselt nõus, et lisaks toidukuludele võivad alalisest elukohast eemal viibides kaasneda täiendavad igapäevakulud ja ebamugavused, mis väärivad kompenseerimist. Aga ei ole mingit alust oletada, et need kompenseerimist väärivad asjaolud kaasnevad ainult välismaale sõitmisega.

Kui ma Tartu ettevõtjana lähetan oma töötaja Valmierasse, mille poolest siis tema “kannatused” on suuremad võrreldes näiteks Kärdlasse sõitmisega? Veidi lihtsustatuna võib öelda, et kui teistes riikides on päevaraha “valuraha” kodust eemal viibimise eest, siis Eestis kodumaalt äraoleku eest. See võib tunduda patriootlik, aga tegelikult on see ebaõiglane.

Väga paljudes riikides sõltub maksuvaba päevaraha ülempiir sellest, millisesse riiki sõidetakse ja milline on seal elukallidus. Näiteks Läti normid lubavad Poolasse sõites maksta 29 eurot päevas, Soome puhul 46 eurot ja Islandile reisides 57 eurot. Eestis päevaraha ülempiir ei sõltu sihtriigist. Praktikas tähendab see, et mõnda Eestist odavamasse riiki lähetatule võib tunduda, et tema päevaraha on tema täiendav sissetulek, mitte lisakulude kompenseerimine. Valides näited lähiriikidest võib öelda, et Eesti süsteem soosib tööandjaid, kes saadavad oma inimesi Ukrainasse või Valgevenesse. Vaevalt see seadusandja poolt nii mõeldud on, aga välja kukub küll sedamoodi. Samas kui lähetatul seisab ees reis Norrasse, siis võib tekkida kiusatus pakisuppe või suitsuvorsti kaasa pakkida. Eesti ei ole ainuke riik, mis ühetaolist maksuvaba päevaraha ülempiiri kasutab, aga ebamõistlik tundub see küll.

Tänane päevarahade regulatsioon mõjutab oluliselt minu kui ettevõtja tegevust. Ma tegutsen autovedude valdkonnas, meie firma tegeleb riigisiseste vedudega ning marsruutidega on kaetud praktiliselt kogu Eesti. Eestis praegu kehtivate regulatsioonide järgi ma mingit maksuvaba päevaraha autojuhtidele maksta ei saa. See tähendab, et kodust eemal viibimisega seotud täiendavad kulud ja ebamugavused tuleb autojuhile kompenseerida palgana, tasudes sellelt loomulikult kõik maksud.

Samas välisvedudega tegelevatele firmadele on loodud seaduslik võimalus toimida nii, et kuu lõpus autojuhi pangakontole laekuvast summast tuntava osa moodustavad päevarahad, mis on maksuvabad nii tööandjale kui töötajale. Sise- ja välisvedusid tegevad firmad konkureerivad samade autojuhtide pärast. Kui sisevedude firma tahab võimaldada autojuhile ligilähedaseltki sama sissetulekut, siis peab ta maksma hulga rohkem makse. See muudab konkurentsi tööjõu pärast ebavõrdseks ja võimalik, et osa sisevedude firmadest leiab siit endale õigustuse maksta osa palka mustalt.

Loomulikult ma mõistan, et ei praegu ega ilmselt mitte ka tulevikus ei hakata spetsiifiliselt reguleerima autojuhtide päevaraha küsimust. Tegemist on üldise hälbega töölähetuste regulatsioonis. Aeg-ajalt me Eestis kaldume arvama, et meie regulatsioon on parim ja kõik teised riigid ümberringi on rumalad. Loodan, et päevarahade küsimuses nii ei juhtu ja otsustajad mõistava, et praegune süsteem on kriisiolukorras sündinud, ebaõiglane ja ebamõistlik. Jõudu vastvalitud riigikogule!