Kes vastutab veose kinnitamise eest?

Selgitan, kuidas on meie õigusruumis ja kohtupraktikaga reguleeritud vastutus veose kinnitamise eest.

Veolepingulises suhtes vastutab kauba kinnitamise eest kehtiva seaduse ja kohtupraktika alusel vedaja, mitte saatja.

Võlaõigusseaduse (VÕS) paragrahvis 774 lõikes 1 sätestatud tunnuste kohaselt on see, kes tellib vedamise ja kohustub maksma veotasu, alati saatja ja see, kes kohustub veost vedama ja selle üle andma saajale, alati vedaja. EXW ja FCA korral õiguslikus tähenduses saatja ja saaja kattuvad. Kui kauba üleandja ei ole vedu tellinud, pole ta ka veolepinguline saatja, vaid on saatja esindaja kauba üleandmisel vedajale.

Sama seaduse paragrahvi 779 lõige 1 sätestab saatja kohustuse kaup laadida. Mõnele võib ehk üllatusena tulla, et saatja kohustuseks on ka kaup maha laadida, seda mis tahes tarnetingimuse korral. See on loogiline, sest lepingulist tulenevad kohustused saab panna vaid lepingupoolele, mitte kolmandale isikule ehk saajale. Kuskil pole kirjas, et saatja peab kauba kinnitama!

Sõidukijuht peab kontrollima veose kinnitust

Tõsi, autoveoseaduse paragrahvi 23 lõike 1 punkti 2 alusel välja antud veose laadimise ja kinnitamise eeskirja kohaselt peab veosesaatja tagama sõiduki nõuetekohase laadimise ja veose kinnitamise, aga sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peab sõidukijuht kontrollima veose kinnitust enne veo alustamist, peatselt pärast väljasõitu ja aeg-ajalt veo vältel, eriti pärast järsku pidurdamist või pööret ning vajadusel veose kinnitust pingutama.

Nii et isegi see ainus norm, mis sätestab saatja kohustuse veos kinnitada, paneb suurema vastutuse vedajale, kellel lasub nõuetekohase kinnitamise kontrollimise kohustus enne veo algust ja ka veo ajal.

Aga mis peamine: autoveoseadus ja selle alusel välja antud veose kinnitamise eeskiri ei ole veolepingulises suhtes kohaldatav õigusnorm.

See on avalik-õiguslik norm, mille on riik kehtestanud ühiselu reeglina ja sätestanud ka selle normi täitmise sunnimehanismi.

Veose kinnitamist reguleerib ka liiklusseadus, näiteks sätestab selle paragrahv 34 lõige 6, et veos peab olema paigutatud, kinnitatud ja kaetud nii, et see ei ohustaks inimesi, ei rikuks keskkonda, ei põhjustaks varalist kahju ega takistaks liiklust.

Aga ka liiklusseadus ei reguleeri saatja-vedaja-saaja vahelisi suhteid. Avalik-õiguslikud normid reguleerivad riigi ja isiku vahelisi suhteid ning eraõiguslikud normid isikute vahelisi suhteid.

Kohtud: vedaja vastutab kinnitamise eest

Vaatamata sellele, et Eestis on vaid üks väike määrus veose kinnitamise kohta – millest vedajad “tahavad välja lugeda” saatja vastutust kinnitamise eest ja ei näe järgmist lauset, et siiski peab vedaja kontrollima nõuetekohast kinnitamist –, on kohtud isegi avalik-õiguslikes vaidlustes veose puudulikust kinnitamisest politsei poolt vedajale tehtud trahvi üle asunud üldjuhul seisukohale, et liiklusseaduse ja kinnitamise eeskirja koostoimes vastutab veose nõuetekohase kinnitamise eest vedaja.

Kinnitamise üle vastutuse puhul ei oma tähtsust, mis on kusagil kirjas, vaid eelkõige see, kes kinnitas veose. Kuna seda teeb üldistades alati autojuht, siis on vastutav ka alati vedaja. Isegi siis, kui ühel korral tuhandest juhtub, et kinnitab saatja, peab professionaalne vedaja suutma hinnata, kas kinnitamine on piisav.

Seda nõuab temalt ka veose kinnitamise eeskiri. Vedaja jääb vastutavaks kasvõi osaliselt ka siis, kui ta oleks pidanud aru saama, et kinnitus ei vasta vajadusele. Kas see on vedaja suhtes õige ja õiglane, pole teemaks – nii sätestab seadus ja nii kohaldab kohus seadust.

Ka kindlustusselts jälgib kauba kinnitamist

Mõnedel kindlustusseltsidel on tingimustes selgesõnaliselt välistatud kindlustusandja kahju hüvitamise kohustus, kui kaup saab vigastada mittenõuetekohase kinnitamise tõttu. See ei puuduta aga vedaja ja kaubaomaniku õigussuhet.

Isegi, kui seda kindlustustingimustes kirjas ei ole, võib kindlustaja tugineda hüvitamisest keeldumisel raske hooletuse välistuse alusel, kui ebapiisav kinnitamine vedaja poolt oli nii ilmne, et professionaalne vedaja oleks pidanud sellest aru saama.

Vedaja silmis ideealsel kindlustusseltsil ei ole kinnitamise välistust ja on poliisil kirjas eritingimus, et kindlustatud on ka raske hooletusega kahju tekitamine.

Ühe veoga võib olla seotud mitu lepingut

Praktikas võib tekitada valestimõistmist see, et saatjaks peetakse kauba müüjat ja saajaks ostjat. Ühe veo teostamiseks võib olla sõlmitud mitu ekspedeerimise või allvedamise lepingut. Iga veotellimuse-kinnituse õigussuhtes on üks saatja (see on tellija) ja üks vedaja (ka siis, kui tellib veo allvedajalt). Igas sellise tellimuskinnitussuhtes sõlmitud lepingus vastutab üks pool võlaõigusseaduses ja rahvusvahelises kaupade autoveolepingu konventsioonis CMRis nimetatud “vedajana” ja teine pool “saatjana”.

Kui ekspedeerija toimetab kaubad punktist A punkti C kahe allvedajaga sõlmitud lepingu alusel: esiteks vedu A-B vedajaga 1 ja teiseks vedu B-C vedajaga 2, siis ekspedeerija-vedaja 1 või vedaja 2 suhtes on vedajate suhtes saatjaks ekspedeerija. Ekspedeerija suhtes on vedajaks vedaja 1 või 2 ning ekspedeerijal on kõik saatja õigused ja kohustused.

Võib juhtuda, et vedaja 2 võtab vastu kinnise treileri ja ei tea, kas ja kuidas on kaubad kinnitatud ning leiab olevat ebaõiglane, et vedaja peaks kauba kinnitamise eest vastutama.

Aga ei vastutagi, kui vedaja, kes võtab vedamiseks vastu eelnevalt laaditud kauba nägemata selle seisukorda, kogust, kinnitamist, teeb CMR-saatelehele selle kohta selgesõnalise märkuse.

Kui autojuht ei saa seda puhttehniliselt teha, siis teatab ta sellest veokorraldajale, kes saadab oma saatjale ehk veo tellijale kirja selle kohta, et vastu võetakse kinnine treiler ja et kauba kogust, pakendit, markeeringut, kinnitamist jms pole võimalik kontrollida. Lisaks peaks autojuht – nagu ka mistahes teistel juhtudel – tegema kaubast-teilerist fotod. Sel juhul on võimalik esitatud nõudele vastu vaielda.

Autor: Renee Mahl CMR Konsultant OÜ