Eesti mootorikütuste kvaliteedist

Rakveres oli eelmisel aastal ühe kohaliku automüüja juubel. Pidukõne pidas teiste hulgas ka Rakvere linna volikogu esimees, kes ütles, et tema on ettevõtte kuldklient, kuna aegajalt kipuvad diislikütus ja bensiin segi minema. See näide ei iseloomusta argipäeva mootorikütustega seonduvalt, küll aga on transpordisektorist tulenev saaste ja kütuste kvaliteet Keskkonnaministeeriumi jaoks oluline valdkond. Saaste negatiivne mõju välisõhu kvaliteedile on kõige suurem linnades, aga mõjutatud on kõik paigad Eestis, kus toimub mootorikütuste põlemine. Seepärast on Euroopa Liidu kütusekvaliteedi direktiiviga sätestatud keskkonnakaitselistel eesmärkidel miinimumnõuded mootoribensiinile ja diislikütusele, mida kõik liikmesriigid on kohustatud järgima.

Samal ajal on liikmesriigid kohustatud kontrollima, kas tanklates müüdavad kütused vastavad etteantud nõuetele. Igal aastal kontrollib Keskkonnaministeeriumi haldusalas olev Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ hinnanguliselt 210-240 tanklat ja analüüsib ligi 560 kütuseproovi.

Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga on kütuse kvaliteet paranenud. Viimase kuue aasta pinnalt võib kütuse kvaliteediga enamasti rahule jääda, sest nõuetele mittevastavate kütuste osakaal on olnud kuni kaks korda väiksem võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Aastatel 2010 ja 2014 tuvastati kõige rohkem mittevastavusi, vastavalt 26 ja 28 rikkumist, samas aastatel 2013 ja 2015 oli kõigest 10 ja 8 rikkumist. Eelmise aasta kokkuvõtted näitavad, et kvaliteedinõudeid rikuti 13 korral. Peamised rikkumised on seotud oktaaniarvuga, järgnevad aururõhu, väävli- ja mangaanisisalduse normiületused. Üksikute aastate peale on ka teisi rikkumisi esinenud (aromaatsed süsivesinikud, hapnikusisaldus jt).

Mis tingib kütuse kvaliteedi languse? Põhjuseid võib olla mitmeid. Esiteks peame arvestama, et Eesti on täielikult sõltuv kütuse impordist ja peamiselt tuleb meie kütus Leedust ja Soomest. See eeldab kütuse transportimist ja kuivõrd Eestis on väga levinud, et kütus vahetab mitmeid kordi omanikku, mis võib tähendada ka seda, et kütus pumbatakse ühest mahutist teise, siis on kütuse kvaliteedi halvenemine igati loogiline. Eriti just selliste ühendite osas, mis on kergesti lenduvad. Kindlasti ei maksa unustada ka fakti, et väikese läbimüügiga tanklas võib kütus oma kvaliteedinäitajaid kaotada. On ette tulnud ka olukordi, kus rafineerimistehasest tulnud kütus ei vastanud sätestatud nõuetele, sest viga on olnud laboriseadmes ja analüüsitud tulemus ei vastanud tegelikkusele.

Konkreetsete rikkumiste kõrval on ka väga oluline teada, et kui mitmel juhul on analüüsitud kütuseproove, mis ei vasta otseselt sätestatud nõuetele, kuid erinevus nõudest jääb vastava katsemeetodi veapiiridesse. Aastatel 2014 ja 2015 oli selliseid proove 154 ja 140, aga möödunud aastal pisut üle 60. Selle põhjal võib julgelt väita, et kontrollitud kütuste kvaliteet on piiri peal. Kui midagi olulist peaks kütuse käitlemisega juhtuma, võib tagajärjeks olla kütuse kvaliteedi langus. Samaaegselt on ka hea tõdeda, et mõningad kütusemüüjad on hoolsamad kui teised ja seetõttu on võimalik tanklatest leida kütuseid, mille kvaliteet on oluliselt parem kui peaks olema. Eriti puudutab see oktaaniarvu, sest mootoribensiini 95 asemele võivad tarbijad saada kütust, kus oktaaniarv on tegelikult 96 või isegi natuke rohkem. Ma ei tea, kui palju ja kas üldse on sellise tunnetusega juhte, kes seda positiivset vahet tunnevad. Olgu lihtsalt hea teada.

Kõige olulisem on, et üheaegselt oleks tagatud nii keskkonnahoid kui ka kvaliteetne kütus tarbijatele ning samas arvestatud ka kütusemüüjatega. Euroopa Standardiorganisatsiooni väljatöötatud kvaliteedistandardid mootoribensiinile (EN 228) ja diislikütusele (EN 590) on Eestis pikka aega kehtinud. Ilmselt ei tohikski kvaliteedinõuete osas järgi anda, sest autopark uueneb ja paljude autode manuaalis on kütuse kasutamise osas kohustuslik järgida eelpool mainitud standardeid. Ka keskkonnaministri käsutuses oleva Audi Q3 manuaalis on vastav viide standardile, seega ei ole auto garantii katkemise vältimise huvides vaja olemasolevat olukorda muuta, sest kes see ikka saeb oksa, millel ise istub.

 

NB! Marko Pomerants esineb 27. aprillil toimuval Kütuseturu konverentsi. Loe programmi ja registreeru siin!

Autor: Marko Pomerants Keskkonnaminister