Autor: Karmen Laur • 6. september 2024

Kliimanõukogus, juhtrühmas ja töörühmades osalenute kogemuse järgi käis kaasamine paberil, mitte päriselus. Peamiselt heidetakse ette, et dokumente nähti avalikkusega samal ajal, kohtumiste korraldus oli kaootiline ning eelnõusse kirja saanud eesmärkidest oli kadunud suur hulk ambitsiooni, mida aruteludes kuulda oli, kirjutab kestlikkusuudised.ee.

“See näeb välja näilise kaasamise moodi,” ütles Maia-Liisa Anton, Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) koordinaator ja kliimanõukogu liige.

“Üritati teha hästi ja pandi palju rõhku kaasamisele, aga kindlasti ei olnud see ideaalselt tehtud,” lausus Kädi Ristkok, Rohetehnoloogia liidu juht.

Ragn-Sellsi juhi Kai Realo meelest, kes esindas nõukogus tööandjate keskliitu, kumas läbi see, et kaasamist tehti välise surve pärast. Kui algus oli paljutõotav, siis viimased kuud vajusid ära, ütles ta. “Kindlasti oleks palju hullem olnud, kui kaasamist poleks olnud,” märkis ta siiski.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets aga näeb, et kliimaseaduse kaasamisprotsess on olnud “väga laiapõhjaline” ja põhjalikum kui teiste seaduste puhul. “Me oleme algusest peale kommunikeerinud, et seaduse tekstiga samaväärselt oluline on ühiskondlik arutelu,” rääkis ta.

Paarist kohtumisest ei piisa

Kliimaseaduse loomine pidi käima nõnda: üheksa valdkonna töörühma arutab, mis eesmärgid seada ja kuidas neid täita, sõltumatu kliimanõukogu arutab ettepanekuid ning juhtrühm juhib seadusloome protsessi. Lõplikud otsused langetab mõistagi esmalt kliimaministeerium ja siis riigikogu.

Nii sirgjooneliselt aga ei läinud.