Lambot: me pole oma otsustes praktiliselt kordagi eksinud

ACE Logistics saab sel sügisel 25 aastaseks. Viis aastat tagasi, firma 20. aastapäeva puhul kirjutasid aastaraamatus üpris detailselt, kuidas kõik alguse sai. Oled ettevõtte üks asutajatest, samuti olid pikka aega ACE’i tegevjuht. Kas paari sõnaga võiksid veel meenutada mõnda eredamat mälestust?

Mäletan, et seesama Ülemiste hotell, kus me praegu vestleme, oli tol ajal Aerofloti ühiselamu. Alustasime väikese ekspedeerimisettevõttega Estonian Air Cargo. Kaupade ladustamine ja käsitlemine oli Aerofloti järeltulija, tolleaegse Estonian Airi hallata. Kõige värvikamad meenutused ongi seoses ehk sealse kaadriga. Näiteks on hästi meeles legendaarsed ukraina päritolu laotöötajad Bebeh ja Kukunja, kes igat hommikut tervitasid 200 grammise viinapitsiga pisikeses laoruumis. Ka teised kaubakäsitlejad olid väga eripalgelised. Olime just Ilves Ekstra asutaja ja juhi Arvo Kivikase nö ära rääkinud, et ta  transpordiks orienteerumiskoondise dresse meiega Rootsi. Paraku selgus, et kaup oli lao ja lennuki vahelisel teel kaduma läinud. Kui võtsime kaubakäsitlejad tõsiselt ette ja natuke karmimaid vestlusmeetodeid kasutasime, tuli välja, et kastid oli täiesti kogemata põõsastesse kukkunud. See oli tookordsele ajale väga iseloomulik märk, kui midagi vähegi tarvitamiskõlbulikku silma alla sattus, siis tuli see kindlasti omastada.

Kui vaatad tagasi, mis oli kõige raskem? Kas oled teinud tööalaseid otsuseid, mida hiljem kahetsenud oled?

Esimene aasta oli üldse raske, kui töötajatele polnud palgapäeval raha maksta, siis tuli igasuguseid asju välja nuputada. Olin ise ju väga noor, kannatamatu iseloomuga, ilma igasuguse elu- ja töökogemuseta. Olin just Saksamaal paaris suures pangas mõnda aega töötanud. Esimestel aastatel oli minu jaoks suurim murekoht, kuidas inimesi panna niimoodi tööle, nagu mina õigeks pidasin.  Mäletan, et just tulid kasutusele arvutid ja nendega oli ju lihtne. Programmeerid midagi ja arvuti teebki nii nagu vaja. Ma mitmeid kordi mõtlesin, et miks ei võiks inimesed olla nagu arvutid, et teeks täpselt nii nagu minu meelest õige on. Inimeste tööle saamine selliselt, nagu mina soovisin, oligi esimestel aastatel ületamatu takistus. Kui keegi ikka kuidagi teistmoodi käitus või midagi tegi, siis ma väga ei pingutanud. Kõige lihtsam tundus mulle tookord töötajaid välja vahetada. Tasapisi sain muidugi aru, et inimesed ongi erinevad ja neil ongi erinevad vaated ning arusaamad ja nendega koos tulebki leida sobiv koostöövorm. Eks kõige enam olengi vast seda kahetsenud, et algusaastatel liiga kergekäeliselt töötajaid vahetasin.

Mis Sind kõige enam innustas sel ajal?

Tookord kõige suurem õnn meie jaoks oli see, kui teisel tegevusaastal andis Estonian Air kogu kaubalao haldamise meile üle. Eks nad olid ka tüdinud endiste töötajate nö halbadest kommetest.  Laotegevusega, mis juurde tuli, olid meil ikkagi kindlad rahavood olemas ja kõige kriitilisem aeg ületatud. Alates sellest ajast ongi ettevõte kasumis olnud.

Endast rääkides, siis tolles eas ja konditsioonis ju ma siis väga sobisin ettevõtjaks. Olin ju Nõukogude ühiskonnast tulnud, olin Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õpingud peaaegu lõpetanud, olin mõnda aega Saksamaal töötanud. Minu jaoks oli see täpselt sobiv pakkumine. Ettevõtet alustada ja ettevõtte juhina proovile end panna, see oligi täpselt see, mida ma teha tahtsin ja mis mind innustas. Ei minul ega ka teistel kaasasutajatel polnud sellest valdkonnast tegelikult vähimatki aimu ja ega me ei teadnud, mis sellest kõigest välja tuleb. Õnneks on kõik hästi läinud.

Rasketest aegadest veel rääkides mäletan hästi perioodi, kui hakkasime Sepise tänavale enda kontori- ja laohoonet ehitama. Tolleaegse Hansapangaga oli kokkulepe, et saame majaehituseks laenu, hakkasime ehitama ja siis selgus, et pangal raha polnud ja laenu me ei saanud. Saime selle küll teisest pangast, kuid mäletan, et see oli väga-väga raske periood. Pidime väga palju rohkem omaosalusena sisse maksma, mis oli tol ajal vägagi keerukas.

Kui palju nende aastate jooksul oled oma sisetunnet usaldanud, kui palju üldise vooluga kaasa läinud?

Ise arvan enda kohta ühtmoodi, teised suure tõenäosusega näevad mind teistsugusena. Arvan, et olen oma otsustes väga kaalutlev olnud. Minu jaoks on ettevõtte laienemise teemad alati väga pikk ja ratsionaalne läbimõtlemine olnud. Järsku ja ainult kõhutunde baasil ma kindlasti otsuseid ei tee. Tagantjärele vaadates on läinud nii, et me pole praktiliselt kordagi oma otsustes eksinud. Kõik otsused, sh kuhu laieneda, millistesse tegevusvaldkondadesse siseneda, on ellu viidud. Me pole ettevõtteid sulgenud, pole ühestki tegevusharust loobunud. Vahel oleme mõelnud, et  kui oleksime võtnud suuremaid riske, oleksime kiiremini kasvanud, kuid see on kõik võib-olla. Miks me ei ole suuremalt riskinud, on kindlasti ka see, et me vastutame ju oma töötajate ees, me ei saa võtta kaalutlemata riske. Just kindlustunne, et saame inimestele tööd anda ja palka maksta, on meid suuremate riskide võtmises tagasi hoidnud.

Eestis läks meil seega väga hästi, olime oma ettevõttega juba teisel aastal plussis. 1996. aastal avasime kontori Leedus ja 1997. aastal Lätis. Mõlemas riigis olime ikka tubli 3-4 aastat üsna sügavas miinuses, enne kui positiivse tulemuseni jõudsime. Läti kontori puhul oli teiste aktsionäridega palju arupidamisi, sest päris tõsiselt mõtlesime sealse ettevõtte sulgemisest. Olime siiski väike ettevõte ja see kahjum oli liiga koormav meie jaoks. Eks nende laienemiste juures ongi kõige raskem usaldusväärsete inimeste leidmine. Õnneks leidsime tookord Läti kontorisse uue tegevjuhi, Daina Zvirgdze, kes siiani on ettevõtet edukalt juhtinud ja kasumis hoidnud.

Milline on logistikaturu olukord hetkel meil siin Baltikumis?

Balti riikide majandused on piisavalt stabiilsed, kasvavad küll vähem, kui me tahaksime. Väliskaubandus kasvab pisut kiiremini, meie turud ja sektorid pikas plaanid samuti kasvavad. Konkurents on tihe, mis on loomulik. Kui vaadata natuke suuremat pilti ja mõelda, miks me oma tööd teeme lisaks sellele, et kasumit teenida, on meiesugused ettevõtted ühed nendest, kes aitavad meie tööstus – ja kaubandusettevõtetel oma kaupu eksportida ja importida, meie koos heade konkurentidega toome nö maailma lähemale. Meie töö efektiivsusest sõltub meie klientide konkurentsivõime. Aitame ju väga olulisel määralt kohaliku majanduse kasvule kaasa. Arvan, et olukord turul on dünaamiline ja konkurentsitihe.

Suurest Venemaa turust oleme küll isoleeritud, asume piltlikult öeldes nagu saarel, aga reaalsusega tuleb hakkama saada ja teisi võimalusi laienemiseks ja kasvamiseks leida. Ideaalis võiksime muidugi olla palju ägedam kaubateede ristumispunkt.

Millised on järgneva viie aasta plaanid, kas on plaanis veelgi laieneda?

Koduturgude suurus on väga piiratud. Hetkel oleme esindatud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes ja Valgevenes. See on umbes 25 milj elanikuga turg. Laienemise osas on üheks piiravaks tõsiasjaks see, et sõltume oma ülemaailmsetest partneritest. Näiteks ei saa me minna Rootsi või Poola, kuna seal ees on meie partnerid oma esindustega juba olemas. Meile jäävadki vaid sellised riigid, kuhu meie partnerid veel laienenud pole. Nii et valikuvõimalusi väga suuri pole. Oleme aktsionäridega mõelnud Ukraina, Moldova, Gruusia, võib-olla ka Loode-Venemaa peale. Kõik nimetatud riigid on ühel või teisel määral suurema korruptsioonitasemega ja see on valdkond, millega pole siiani tahtnud kokku puutuda. Loodame, et ka seal asjad muutuvad ja rahunevad. Õnneks meie tegevuse puhul korruptsioonirisk on suhteliselt väike.

Hetkel kindlalt otsust, millisesse riiki laieneda, meil veel pole.

Olid ise pikalt ACE Logistics Estonia ning ACE Logistics Grupi juht olnud. Kas vahest tunned igatsust ka ettevõttega tihedamat seotud olla? Oled nüüd üle 10 aasta eemal olnud.

Olen ise korduvalt mõelnud, et tegin ju pea 15 aastat järjest ühte tööd, et järelikult on mul hea rutiinitaluvus, olen järjepidev. Praegu ma paraku ei suuda enam ette kujutada, et ma läheksin uuesti üsna samasugust tööd tegema. Midagi peaks ikka väga teistsugune olema. Ma näiteks ei suudaks olla õpetaja, kes õpetaks lastele aastaid ühte ja sama. Nii et ma ei usu, et ma igapäevaselt suudaksin ettevõttele midagi kvaliteetset juurde anda. Mulle sobib praegune töövorm. Kokkuvõttes ma siiski tegelen ju hulk tunde ACE’i ettevõtetega. Teen palju tööd kodus, käime erinevates riikides kohal, kohtume koosolekutel.

Mida oled ise ACE’i luues ja arendades õppinud?

Alustasime väga noortena. Usun, et kõik oleme arenemisvõimelised ja loodan, et olen ise ka muutunud ja arenenud. Loodan, et olen kannatlikkust juurde õppinud, eks seda peavad muidugi teised hindama. Töö, mida teeme, on ju tegelikult väga stressirohke. Me võtame vastutuse asjade eest, mille eest me tihti ei ole võimelised vastutama. Ostame ju teenuseid sisse ja reaalselt kõige eest ise siiski vastutada ei saa. Kindlasti olen mina ja usun, et me kõik oleme õppinud koostööd tegema. Meie äris on koostööpartnerid väga olulised. Me sõltume üksteisest väga palju. Meie töö kvaliteet sõltub sellest, millised on koostööpartnerid. Meie valdkonnas löövadki läbi inimesed, kes suudavad koostööd teha, seda oskust on meie töö iseloom ainult suurendanud.

Minu maailmavaade on kindlasti väga palju laienenud. Nagu ma ütlesin, on meil kogu maailm peos, igapäevaselt suhtleme inimestega üle maailma.

Meil on ka selles osas väga hästi läinud, et oleme samade aktsionäridega ettevõtte asutamisaegadest saadik koos. Eks erimeelsusi ikka on vahel olnud, aga oleme need rahumeelselt lahendanud. Üks saatuslikumaid asju, mis ettevõttele võib olla, kui omanikud tülli lähevad, kohati võib see mõne väiksema firma puhul ka fataalseks muutuda. Töötajate jaoks oleks taolised probleemid väga keerukad.

Nii et kokkuvõttes olen kindlasti kannatlikkust, teistega arvestamist ja koostööd õppinud.

Kui palju oled Sina ACE’i nägu ja kui palju on ACE Sinu nägu?

Mäletan, et olen ühe inimesega vaielnud, mis on organisatsioon ja kelle nägu ta on. Tegelikult organisatsioone ju sisuliselt pole, kõik on fiktsioon, kuskil paberil, finantsaruannetes. Reaalselt on olemas vaid inimesed oma suhetes ja koostöös. See inimkooslus ongi ettevõte, tema näo ja kultuuriga. Ilmselt jah, et ACE, eriti just algusaegadel, oli suuresti minu nägu. Võtsin tööle inimesi, kelle väärtushinnangud ja hoiakud minu omadega sarnanesid. See vormis ettevõtte nägu ja kultuuri täiesti üheselt. Mäletan, et olime sellised kohusetundlikud, alalhoidlikud, üksteise suhtes soojad ja siirad. Olime rahulikud, ausad, me ei olnud väga emotsionaalsed, sellist suurt pidutsemise joont meis ei olnud. Praeguseks oleme aga kõvasti kasvanud, meid on palju ja erinevaid, oleme rahvusvahelisem, mitmekesisem, terviklikum. Mis ongi hea ja huvitav.

Meil on tegelikult siiani ju palju töötajaid, keda mina olen tööle võtnud, nii et ma õnneks päris kõiki nooruse uljuses lahti ei lasknud. Loodan, et kellelgi headest kolleegidest ka 50 aasta tööjuubel meie juures saabub!

Allikas: Ace Logistics

Autor: Inge Parring ACE Logistics Groupi kvaliteedi- ja personalijuht