Raport: Eestis tuleb vedusid maanteelt ära suunata

Raportist ilmneb, et siinse transpordi säästlikumaks korraldamiseks tuleks suunata vedusid maanteedelt vee- ning raudteele, kehtestada kesskkonnavaenulikele sõidukitele lisamaks ja riigihangetel osta vaid kõige säätlikumaid masinaid.

Eesti transpordi näitajate võrdlus EL säästva transpordi indikaatoritega näitas, et autokasutus on Eestis kasvanud samas tempos kui majandus, maanteeveod on kasvanud SKT-st kiireminigi, mistõttu on säästlike transpordiliikide osakaal pidevalt vähenenud. Samas tempos on kasvanud energiakulu ja kasvuhoonegaaside heide transpordist. Eesti majanduskasv on olnud väga transpordiintensiivne ja sama kasvu jätkudes on Eesti varsti üks energiakulukama transpordisüsteemiga EL riik.

Eesti transpordi ja liikuvuse senised suundumused ei ole säästlikud eelkõige sõiduauto kasutuse ja maanteevedude kiire kasvu, valglinnastumise ning ühistranspordi ja kergliikluse osakaalu vähenemise tõttu.

Raporti koostamist juhtis Eesti Keskkonnaühenduste Koja liige Säästva Eesti Instituut koostöös Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikakõrgkooli ja teiste ekspertidega.

Logistikauudised.ee vahendab Säästva arengu komisjoni säästva transpordi raportist soovitusi transpordi säästvamaks korraldamiseks.

Transpordi strateegiliste eesmärkide ja rahastusprioriteetide kooskõla saavutamine.

1.1. Euroopa Liidu järgmisel programmiperioodil tuleks Eestil eelistada omavalitsuse ja riigi tasandil ühistranspordi ja kergliikluse arendamist soodustavaid projekte, sh olemasoleva infrastruktuuri korrashoidmist.

1.2. Linnapiirkondade maakasutuse planeerimisel ja uute arendusalade (näiteks elamualad, kontoripinnad) asukoha valikul tuleks eelistada juba olemasoleva hea ühistranspordi ühendusega asukohti (rööbastranspordi peatuste, bussi- ja trolliliinide lähedal), hoides seeläbi ära autoga sundliikumist ja tõhustades olemasoleva teenuse ja infrastruktuuri kasutust.

1.3. Uue riikliku transpordi arengukava koostamisel ja suuremate linnade transpordi arengukavade elluviimisel tuleks senisest rohkem arvestada säästva transpordi eesmärkidega ja nende täitmist seirata (energiatõhusus, ühistranspordi ja kergliikluse osakaalu suurendamine, välisõhu kvaliteedi parandamine). Transpordiprobleemide lahendamisel ja rahastamiskavade eelistuste määramisel analüüsida strateegilisi valikuid ja nende terviklikku mõju säästva transpordi eesmärkidele. Alternatiivide valikul ja hindamisel tuleb kaaluda järgmisi aspekte:

- Kas transpordiprobleemi oleks võimalik lahendada autost sõltuvuse vähendamise ja teiste transpordiliikide valikuvõimaluste suurendamise kaudu?

- Kas transpordiprobleemi oleks võimalik lahendada olemasoleva infrastruktuuri ja sõidukite parema kasutuse abil?

- Kas transpordiprobleemi oleks võimalik lahendada olemasoleva infrastruktuuri kohendamisega?

- Kui vastus eelnevatele küsimustele on ei, siis võib hakata kaaluma uue infrastruktuuri ehitamist kui alternatiivi.

Sellise otsustusprotsessi kaudu muutub transpordi- ja liiklusprobleemide käsitlemine uute ehitusobjektide ja teelaienduste asemel terviklahendusteks (võetakse ette suurem piirkond ja töötatakse välja lahendus, mis hõlmab ka ühistransporti, kergliiklust ja liikuvuskorraldust). Taoline otsustusjärjekord on kasutusel näiteks Rootsis ja Soomes.

2. Transpordisüsteemi arendamisel tuleks anda selge eelis ühistranspordile ja kergliiklusele, olemasoleva infrastruktuuri korrashoiule, mere- ja raudteevedudele.

2.1. Tagada ühistranspordi ja kergliikluse järjepidev rahastamine, et tõsta säästvate liikumisviiside konkurentsivõimet ja vähendada transpordi väliskulusid. Riiklikul tasandil saab rahastamist suurendada EL projektides ühistranspordile ja kergliiklusele esmatähtsuse seadmisega, ebaökonoomsete autode maksustamise ja kütuseaktsiisist teatud osa eraldamise arvelt. Suuremates linnades saab rahastamist parandada parkimiskorralduse tõhustamise ja Tallinnas ummikumaksu kehtestamise kaudu.

2.2. Suurematel asutustel, tööandjatel ja kaubandus-teenindusasutustel tuleks töötada välja ja rakendada liikuvuskorralduskavad, millega soodustatakse oma töötajate ja klientide säästvaid transpordivalikuid ja hoitakse kokku muuhulgas parkimiskulusid. Riigi poolt oleks oluline alustada riigieelarveliste asutuste (haridus-, tervishoiuasutused jt) liikuvus-korralduskavade koostamisega, kuivõrd mitmed liikuvust mõjutavad valikud saavad alguse väljaspool transpordi valdkonda.

2.3. Raudteeühenduste arendamisel oleks vaja keskenduda eelkõige olemasoleva raudtee-ühenduse renoveerimisele ja reisirongide sageduse tõstmisele Eesti suuremate linnade (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu) vahel ning Peterburi, Riia ja Moskva suunal. Üksnes rongiveeremi uuendamisest ja raudtee remondist rongiliikluse konkurentsivõime suurendamiseks ei piisa. Seda tuleks teha koos uute asustuste suunamisega võimalikult palju olemasolevasse rongide teenindusalasse, maanteetranspordi väliskulude sisestamise kaudu (näiteks läbisõidupõhine maanteetasu raskeveokitele, ummikutasud Tallinnas) ja erinevate transpordiliikide sujuva ühendamisega (näiteks ühissõidukite ümberistumissõlmed linnades ja „Pargi ja sõida“ süsteemid).

2.4. Rakendada innovaatilisi lahendusi, mis muudavad transpordivalikuid paindlikumaks ja võimaldavad paremini erinevaid transpordiliike ühendada: nt ühisautosüsteemid, linna rendirattasüsteemid, nõudebussid jne.

2.5. Koostada tuleks üle-eestiline kergliikluse edendamise tegevuskava, mille käigus selgitatakse välja kergliikluse arendamise kitsaskohad, eesmärgid, tegevused ja täitjad. Erinevalt kerg-liikluse teemaplaneeringutest annab selline tegevuskava võimaluse kokku leppida konkreetsetes lahendustes ja koostööpunktides riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste osaliste vahel.

2.6. Luua ühtne piletisüsteem ühistranspordis üle Eesti.

3. Transpordi energiatõhususe suurendamiseks tuleks muuta transpordiga seotud fiskaalsüsteemi ja paremini suunata tarbijavalikuid:

3.1. Kasutusele tuleks võtta sõidukite energiaklassi märgised, mis on sarnased kodumasinate energiamärgistega, et suunata tarbija valikut ökonoomsema sõiduki kasuks. Tarbija valikut hõlbustaks näiteks ka see, kui automüügi internetiportaalides oleks võimalik sõidukimudeleid sorteerida kütusekulu ja energiaklassi järgi.

3.2. Suurendada avalike kampaaniate abil tarbijate teadlikkust transpordivalikute mõjust keskkonnale, tervisele ja elukvaliteedile.

3.3. Analüüsida ja töötada välja autopargi ökonoomsust suurendavaid meetmeid, mis põhinevad autode kütusekulul ja CO2 näitajatel. Ökonoomsem autopark parandab Eesti majanduse konkurentsivõimet, energiajulgeolekut ja vähendab elanikkonna tundlikkust heitlike nafta-hindade suhtes. Selleks kaaluda alljärgnevate meetmete kombineeritud ja samaaegset rakendamist:

- riigihangete tingimustes tuleks konkreetsemalt eelistada ökonoomseid sõidukeid; korraldada näiteks ühishankeid A-energiaklassi autode soetamiseks koos erinevate asutuste, linnade jt huvitatud osalistega;

- kaaluda ebaökonoomsetele sõiduautodele maksu kehtestamist. Näiteks seada sisse ühekordne registreerimismaks esmasel registreerimisel ja/või aastane automaks keskmisest kütusekulukamatele sõiduautodele. Ühekordne registreerimismaks ei mõjutaks praegusi, vaid esmaselt registreeritavate autode omanikke, seevastu aastase automaksuga maksustaks kõiki autokasutajaid saaste alusel;

- kaaluda ökonoomsetele autodele eelise andmise lahendusi. Luua näiteks riiklikult toetatud või suunatud ebatõhusamate autode väljavahetamise programm (sarnaselt kortermajade energiatõhususe tõstmise programmile, mida rahastatakse KHG kvootide müügituludest). Rahastamissüsteemi väljatöötamisse tuleks kaasata automüüjad;

- kaaluda ebaökonoomsete autode kasutamise piirangute kehtestamist linnades. Suuremates linnades, kus on tasulise parkimise alad, tuleks soodustada ökonoomsemate autodega sõitmist parkimistasude diferentseerimise kaudu.