Kellele kuulub miljardifirma?

Kui uskuda USA registrit, siis on ettevõtte ainuomanikuks Teet Saarepera, kes eelmise sajandi lõpus Liiva Keskuses populaarseid pidusid korraldas. Ja kui see tõesti nii on, siis viis Saarepera end kümme aastat tagasi tehtud erastamistehinguga Eesti jõukaimate inimeste sekka. Tema vara väärtus on Äripäeva hinnangul 800 miljonit kroon.

Sel aastal sai tasutud ka viimane järelmaksu summa riigile kuulunud suure laokompleksi eest, mida 1999. aastal toimunud erastamiskonkursil jahtisid näiteks Oliver Kruuda äripartner Mati Tusov koos LHVga ning Hansapanga asutajate sekka kuulunud Andres Saame ja Heldur Meerits koos ehitusettevõtja Jaanus Otsaga. Lisaks veel kinnisvarabüroo Uus Maa ning paar vähemtuntud ettevõtjat.

Erastamiskonkursi võitis aga salapärane Trade & Invest, kes oli nõus oma esialgset 11 miljoni krooni suurust pakkumist kergitama 60 miljonile kroonile ning kelle omanikke esindasid erastamisagentuuriga peetud läbirääkimistel sisuliselt variisikud.

Kuna pool rahast sai tasuda EVPdes, jäi ostu reaalseks hinnaks umbes 35 miljonit krooni, mille maksmiseks andis riik aega kümme aastat.

Võitjal Trade & Investil oli tagataskus aga veel üks trump: kuigi pakkumisel osalemise tingimuseks oli, et tasuda jääva summa tasumiseks tuleb esitada pangagarantii, taotles ettevõte võitjaks kuulutamise järgselt pangagarantii asendamist hüpoteegiga, millega Erastamisagentuur ka nõustus.

Hüpoteek seati Kalmistu tee 26 ehk tollase Liiva Keskuse hoonetele, mis veel pool aastat varem oli kuulunud riigile ning mille sai enda valdusesse erastmiskonkursi hilisem võitja Trade & Invest.

Pakkumise järgselt mängureeglite muutmise tõttu kaebas teiseks jäänud ja keskuse eest 40 miljonit krooni pakkunud Rime Kinnisvaraga seotud Vilsmerk Konsultatsioonid erastamisagentuuri kohtusse. Teise astme kohus leidis küll, et erastamisagentuur ei kohelnud pakkujaid võrdselt, kuid ei tunnistanud lepingut tühiseks. Riigikohus ei pidanud asja vaagimist aga tarvilikuks ning jõusse jäi juba tehtud otsus.

Vahetult pärast erastamist märkis endine Riigiressursside Keskuse juht Hillar Ruben, et ka 60 miljoni kroonine ostuhind oli tema meelest liiga väike ning hindas müüdud vara tegelik väärtuse 500 miljonile kroonile.

Lisaks väideti ajakirjanduses, et tollal võimul olnud peaminister Mart Laari partei on riigiettevõtte n-ö omadele poistele sokutanud. Nimelt kuulus Trade & Investi esindaja Toivo Külaviir 1992. aastast 2003. aasta lõpuni Isamaaliitu.

"Me pole Laari parteid toetanud mitte kuidagi. Kuna ma siiski partei liige olin, siis võis sealt mida iganes välja lugeda," kommenteerib Külaviir tollaseid süüdistusi nüüd. "Kui seal oleks hinnaga mängimine olnud, siis poleks mõtet olnud 19 miljonit rohkem pakkuda, see oleks liiast olnud. Me tegime vägagi konkreetsed arvutused ja leidsime ülempiiri, millega tasub seda asja võtta," lisab ta.

Trade & Invest erastas Riigiressursside Keskuse enda raha praktiliselt kasutamata: pool aastat pärast erastamist ehk 1999. aasta lõpus oli ettevõttel erastamisagentuuri ees 18,3 miljoniline võlg, mis oli enam-vähem pool ostusummast, ning 24,5 miljoni kroonine tagatiseta võlakohustus.

Ettevõttele "andis laenu" varatu Estonia Capital, kes aga huvitaval kombel ei laenanud erastamiskonkursi võitjale oma raha, vaid vahendas 19,2 miljoni kroonist laenusummat, mille oli ta ise kelleltki saanud.

Erastamisele järgnenud vangerdused samade omanikeringi eri ettevõtete vahel võtavad silme eest kirjuks, kuid selle tulemusel aeti Trade & Invest pankrotti ning Estonia Capital omandas 2002. aastaks Riigiressursside Keskuse.

Estonia Capital kuulus algselt erinevate ürituste korraldamisega tegelenud Kristjan Vosmanile, kuid liikus juba aastal 2004 advokaadina töötava Urmas Kärdi omandusse ja seejärel aasta hiljem juba USAs maksuparadiisis Nevada osariigis asuva REC Incorporated nimele, kus on ta siiani.

Omanikust ettevõtte juhid rääkida ei taha

Riigiressursside Keskuse omanikeringi kuulunud advokaat ja ettevõtte praegused juhid ei tea, kes on firma omanik, või ei taha seda avalikult välja öelda.

Millisele ameeriklasele vahepeal Riigiressursside Keskuse omanikuks olnud advokaat Urmas Kärdi ettevõtte müüs või andis, jääb Kärdi käest teada saamata, sest mees ei soovi sel teemal Äripäevaga rääkida. "Ma teenindan neid õigusalaselt, aga nendega seotud asju ma ei kommenteeri kuidagi," ütleb ta lühidalt.

Äripäevaga kohtumisel lausuvad Riigiressursside Keskuse juht Tiit Karu ja nõukogu liige Toivo Külaviir kui ühest suust, et nemad ei tea isegi seda, kellele võiks kuuluda Riigiressursside Keskuse emafirma Estonia Capital. Karu: "Üldjuhul meie tegevus piirdubki Riigiressursside Keskusega ja Estonia Capital on meie jaoks selline A ja O, kelle kaudu tulevad meile ka korraldused."

Mehed soovitavad pöörduda otse Estonia Capitali juhi Teet Saarepera poole. Saarepera on Estonia Capitali juht. Äripäevale jääb ta aga mitme nädala jooksul kättesaamatuks, tõstmata mobiiltelefonitoru ja jättes vastamata e-kirjadele.

Erastamisprotsessi kohta lisab Külaviir, et tolle aja kohta oli tegemist üle keskmise suurusega tehinguga, mistõttu oli ka finantseerimisskeem üsna keeruline. "Lisaks omavahenditele sisaldas see järelmaksu Erastamisagentuurilt, pangalaene ja lisatagatisi erinevate ettevõtete varade näol. Paar erastamisjärgset aastat kulus RRK saneerimise ja erinevate ettevõtete tegevuste ühendamisele ning struktuuri korrastamisele," ütleb ta. Kogu skeemi täpset rekonstrueerimist ei pea Külaviir enam otstarbekaks, kuid märgib, et sellest tulenesid ka muutused RRK omandistruktuuris.

Külaviiru sõnul vedas keskuse erastamist teiste hulgas ka Saarepera. Vastavates dokumentides tema nime ei leia - ju tegi mees halli kardinali tööd. Kuigi mehe nimele ei kuulu siiani ühtki firmat, on aga ajakirjanduses teda mitmete firmade, sh Riigiressursside Keskuse tegelikuks omanikuks peetud. Selles valguses nimetab nelja aasta tagune Eesti Ekspress meest vaeseks miljonäriks.

Vastuse kümneaastasele küsimusele leiab lõpuks Ameerika Nevada osariigist, kuhu Estonia Capitali emafirma REC Incorporated registreeritud on.

Osariigi sekretariaadi kodulehe ettevõtete registris oleva info põhjal võib järeldada, et tõenäoliselt on tegu riiulifirmaga, mis on loodud nn registreerimisagendi ehk ettevõtte formaalse esindaja abil. Ettevõtte kõigi ametnike ehk omaniku, tegevjuhi, sekretäri ja finantsjuhi lahtris seisab aga ei kellegi muu kui Teet Saarepera nimi. Tema aadressiks on märgitud Riisika tänav Tallinnas - ainus Saareperale kuuluv kinnisasi, eeldatavasti mehe kodu.

Miks Riisika tänava ettevõtja aga omanikuks olemise staatust nõnda kiivalt ja põhjalikult varjab, jääb mehe enda teada.