Kapp: riik ei saaks parklate haldamisega hakkama

Küsimustele vastab kutseliste autojuhtide ühingu MTÜ Profid AJ Eestis eestvedaja Guido Kapp.

Mis seisukorras on Eesti veokiparklaid?

Need vähesed parklad, mis meil Eestis on - need pole parklad, vaid peatuskohad. Needki loodud pigem sõiduautodele, kohalikele kallajatele, kes sõidu- ja puhkeajast on sama kaugel kui kuu maast - ning needki mitte turvalised.

 Millised olukorras on meie veokiparklad teiste riikidega?

Võrreldes teiste riikidega siis raskeveoki parklaid Eestis polegi - neid lihtsalt pole olemas. Piiriäärde - korjeplats nagu me Narva piiripunktis nimetame, pole veokiparkla vaid piirijärjekorra lihtsustamiseks korjeplats. Ikla piiril olev vana tolliplats pole parkla - häbi neile.

Kus on parem ja kus halvem olukord võrreldes Eestiga?

Kõige paremad parklad, mis on eales loodud, on muidugi vaieldamatult Saksamaa, sellele järgneb Prantsusmaa ja mõnel määral võib rahul olla Itaaliaga.

Meil kodus Eestis on kõige halvem. Siin neid lihtsalt ei ole ja see vähene Märjamaa Statoil, sealgi mahub vaid 15 raskeveokit ja kõik. ENGE tankla, seal peatuvad vaid väljamaalased ja sedagi hädakorras, kuna isegi kohalik politsei teab, et seal lõigatakse tente (haagiseid puruks - toim.), varastatakse, kuid kohalik võim laiutab käsi - puudub turvalisus.

Milliseid probleeme näete Eesti veokiteparklates?

Eeskätt muidugi turvalisus, pesemisvõimaluste, riiete pesemisvõimalus ja tõesti puhkuse võimalusi kutselistele autojuhtidele. Seaduski kutsub täitma sõidu- ja puhkeaega, kuid jõudes mingisse olematu taskusse on pigem valve ja närvipinge, et keegi ei vaata su koorma ja sinu tervise kallale ei tiku.

Teiseks seadusest tulenevalt peab kutseline autojuht täitma sõidu- ja puhkeaega 15 minutilise täpsusega. Istuge ükskõik millisesse autosse, lükake kiiruse piiraja 86 kuni 90 km/h kiiruse peale ning startige Tallinnast ükskõik millises suunas. Tallinn - Koidula, Tallinn - Luhamaa, Tallinn - Narva, Tallinn - Ikla. Mida te näete iga 15 minuti tagant, on tühjus ja õudus, mida kutseline juht peab läbi elama. Hirm politsei ees, et sõidu- ja puhkeaega rikkudes võetakse alumised püksid ära nii, et pealmised ei liigugi ja rahakotis valitseb vaid tuul. Hirm politsei ees, et kui sunniviisiliselt teha paus bussitaskus või teeääres, saab liiklusnõuete rikkumise eest trahvi ja see on vaid sinu ehk autojuhi emotsioon, et seadus lihtsalt käsib puhata ning trahvi saad sellegi poolest, et sa seda täita püüad.

Juhuslikult leiadki veidi laiema metsaäärse, parkla kuhu klots kinni tõmmata, kuid seal on hirm et keegi tulles võtab su koorma, vara, hinge või õnne korral vaid tervise.

Millistest veokiparkla probleemidest te räägite - neid pole - sest pole parklaidki.

Kelle jaoks on neid parklaid vaja, kas ainult rahvusvaheliste vedajatele või ka meie kohalikud vajavaid neid?

Sõidu- ja puhkeaeg kehtib igale kutselisele autojuhile, kes tegelevad kommertsvedudega ja seda veokitega üle 3,5 tonni. Nii, et neid parklaid ei lähe vaja ainuüksi kaugsõidu autojuhtidele, vaid ka kohalikule autojuhile ning bussijuhile.

Kes peaks finantseerima veokiparklate ehitamist?

Tuleks võtta eeskuju Saksamaast, kus riik ehk siis Maanteeamet planeerib autoterritooriumi ja erasektor rendib riigi käest maa, kuhu ehitab juba hooned ja mehitatud valvega turvaparklad oma vahenditega. See annab nii kohalikele kui ka paljudele inimestele mujalt maakondadest tööd, korralikku äraelamist ja sellised inimesed teeksid kõik endast oleneva et just nende parkla on ilusamad, turvalisemad ja atraktiivsemad puhkavale auto- ja bussijuhile. See oleks ainus võimalus parklate sünniks.

Transpordi Ametiühing pakub välja, et nii kohalikud kui ka välisvedajad peaksid maksma maanteemaksu nende parklate rahastamiseks.  Kas see on hea idee?

Idee kui selline on hea, kuid see ei toimi.

Eesti on ainus, kus puudub kommertssõidukite teemaks. Kilomeetrihind ja kui muudmoodi ei oska, siis jälle õppust võtta Saksamaalt. Kohalikud teed on ju maksuvabad, aga kiirteed maksulised. Näiteks põhimaanteed nagu Tallinn-Luhamaa, Tallinn-Koidula, Tallinn-Narva ja Tallinn-Ikla. Need on kohutava koormusega trassid, mis peaksid kindlasti olema maksu all ja seda kogutud raha kasutada nii teede hoolduseks kui ehitamiseks.

Parklad peaksid jääma siiski erasektori kätte ja ühel lihtsal põhjusel, riiklikus ettevõttes on korralagedus ja lastakse mõisaköiel lohiseda nii, et seda turvalisena, puhtana ja korras hoida. Sellised ideed ja lahendused ei ela kaua, seda tõendab ka Saksamaa praktika. Kui erasektor maid osta ei jõua, siis kavandatud platsid võiks olla riiklik mure, kuid rentima või seda majandama peaks siiski erasektor.