Laondus kuulaku klienti

"Laonduses valitseb täielik jääaeg!" tõdes PROLOG (MTÜ Eesti Ostu- ja Tarneahelate Juhtimise Ühing) juhatuse liige Illimar Paul. keerulises olukorras nii importi ja kaubandust, kui ka transiiti teenindav laondus. "Idasuunalised transiidimahud on koos Venemaa tarbimisega kokku kuivanud."

Tagajärjena on laonduse suureks hädaks kõrge vakantsusemäär. Ehkki osadel firmadel on laod täis, on üldine olukord trööstitu. "Mulle on jäänud mulje, et ladudes on praegu keskmine vakantsus 50% kui mitte rohkem. Pooltühi ladu pole praegusel ajal midagi haruldast. Sajad tuhanded ruutmeetrid tühje laopindu ootavad kasutamist ainuüksi Tallinnas ja Harjumaal," tõdes ta.

Millised on edaspidised võimalused laonduses?

"Kel on tõesti hea äriplaan, see saab hakkama. Võtame näiteks Ameerikanurga Kaubandus- ja Logistikapargi äriprojekti, kuhu plaanitakse rajada 185 000 ruutmeetrit uut laopinda. Tõenäoliselt on arendajal olemas mingi Eesti-väline ankruklient, kes käivitab siin täiesti uudse ärimudeli" osutas Paul ühele võimalusele.

Kui ladude arendamine ja kinnisvara haldamine pole ettevõtte põhiäri, on kõige õigem laopinda rentida. Kapital on kinnisvarasse külmutamise asemel otstarbekam suunata  oma põhitegevusse ja käibesse. Kuna krediidi saamine on raskendatud, on peamiseks kapitali kaasamise võimaluseks ettevõtte sisemised reservid.

"Neil, kes enne kriisi hakkasid tööstuskinnisvara rentima ja suutsid sõlmida paindlikud rendilepingud, on praegune olukord võrreldes (pool)tühjade ladude omanikega suhteliselt hea. Mitteliikviidsetesse ladudesse buumi ajal tehtud investeeringud on aga tõsiseks taagaks. Seda põhjusel, et ladude alt ei ole täna võimalik raha kätte saada. Näiteks need, kes  ostsid turu tipus aktsiaid ja hoiavad neid, on nüüdseks kusagil 90% oma algse investeeringu väärtusest kaotanud, kuid 10% on neil siiski  alles. Tungiva vajaduse korral saab need aktsiad ka praegu rahaks vahetada, olgugi, et väga ebasoodsatel tingimustel. Samas neil, kes otsustasid investeerida oma lattu, mis toodab neile täna negatiivset rahavoogu, pole rahavajadusel oma kinnisvara kellelegi müüa," iseloomustas Paul olukorda.

Seega võib üpris julgelt prognoosida, et ka meie laonduse tulevik on rentimise ja teenuse sisseostmise päralt. Kriis on selle käitumisviisi omaksvõttu märkimisväärselt kiirendanud. Kui 15 aastat tagasi soovis  iga endast lugupidav Eesti ettevõte omada enda veoautosid, siis see tuhin läks lõplikult üle kusagil aastaks 2000. Praegu on toimumas analoogiline muutus suhtumises ladudesse.

Mida praegu siiski oma pooltühja laoga teha?

"See on tõsise mõtlemise koht, kus abiks klassikaline SWOT (tugevused-nõrkused-võimalused-ohud) analüüs: mis on laovaldaja/rentniku sisemised tugevus ja millised on turul leiduvad võimalused lao täituvuse kasvatamiseks," soovitab Paul.

"Nüüd tuleb kliendiga suhestuda enam, mõelda tema tegelikele vajadustele.Tuleb mõista, et ladu pole kliendi jaoks ainult riiulikoht. See on hädavajalik mingite protsesside teostamiseks. Soovitan liikuda oma klientidele sammu võrra lähemale ja õppida tundma neid protsesse, milleks kliendid ladu vajavad. See on esimene samm teekonnal, mis võib tõsise pühendumise korral tuua kaasa palju rohkem positiivset, kui ainult lao täitumise."

Kõige lootusetumas seisus olevateks pidas Paul ladusid, mis ehitati buumi ajal nö spekulatiivselt lihtsalt üles ja on ilma igasuguse kliendiportfellita.