Autor: kohvisemu.ee • 8. märts 2024

Oli niiske ja pilvine pärastlõuna, kui reisisime neljakesi üle mitme riisipõllu ning läbi nn "kohvimetsa", et kontrollida kohvi marju. Marjade korjamise jätsin asjatundjate hooleks, kuid olin kohal ainsa mõttega – kvaliteetne kohv. Kui ma hakkasin AeroPressi kiirelt ette valmistama, viskas Eki mulle väga teistsugust tüüpi puuvilja.

„See on tamarela,“ selgitas kohalik röstija. „See annabki Sapani kohvile osa tema happesusest ja unikaalsetest maitsetest.“ Ma võtsin ampsu... wow! See oli tõeliselt ainulaadne, ning puuvilja otse puult söömine on üleüldse midagi väga erilist. Minu jaoks tundus see ristandina passioniviljast ja tomatist - kõva, kuid läbitungitava koorega. Hiljem sain teada, et see oli sarnane Lõuna-Ameerika Tamarillole, kust see algupäraselt pärineb.

Kohvifarmer Pak Andreas, tuli minu juurde oma värske saagi punaste marjadega, kui mina parasjagu meie valmistatud kohvi jagasin. Kallasin kohvi välja ja võtsime esimese lonksu. Kui ma ütlen, et puuvilja otse puult söömisele pole midagi sarnast, siis pole see päris tõsi. Kohvi joomine seal, kus see kasvab, ja selle jagamine nendega, kes selle võimalikuks tegid, on midagi erilisemat.

Aga las ma alustan algusest. Miks ma üldse olin ühe Indoneesia kaugeima mäe otsas kohvi otsimas? Tegelikult oleme me kohviarmastajatena aastaid Indoneesia kohvi nautinud. Ühel hetkel oli Indoneesia üks suurimaid kohvi eksportijaid maailmas, nii et võib-olla olete te isegi seda teadmatult tarbinud, kas espressosegu sees või päritolumaa kohvina kohalikus käsitöökohvikus. Seetõttu on üsna suur tõenäosus, et kui oma kohvipaki kirjeldust loeksid, avastaksid sealt, et see pärineb just Sumatra saarelt.

Kas mäletate, Indoneesia kohvi proovimist? Kas meeldis?

Tuginedes anekdootlikele tõenditele Indoneesia kohvi kohta, tundub, et üldine konsensus on üsna... meh. Avastasin, et paljudele kohvinohikutele ei avaldanud teiste Etioopiast või Colombiast pärit kohvijookidega võrreldes see ülemäära muljet, kuid siin on ka põhjus: väljaspool Indoneesiat joome me peaaegu eranditult vaid ühe või kahe piirkonna kohvi!

See oli mu esimesel reisil Balile, 2016. aastal, kui mu vaatenurk täielikult muutus. Balil laiali pillutatud rikkalike kohvi- ja hommikusöögikohtade hulgas avastasin ja maitsesin nii mõndagi ka teistest kohvikasvatuspiirkondadest üle riigi, millest igaühel on oma maitsenüansid. Ma olin lummatud.

Tagasi Balile

Oli päikseline 2019.aasta aprillikuu kevadpäev, kui ma lõpuks Balile tagasi jõudsin, kuid seekord missiooniga. Kavatsesin ise ühte kohvikasvatuse piirkonda uurida ja näidata maailmale, mida Indoneesial tõeliselt pakkuda on.

Aga enne kõike muud - kohvi. Olin oma hostelis hipipealinnas Canggus, kui mu hea sõber ja fotograafiahuviline Dewi mulle külla tuli, et jagada kohvi, mille ta just Nepaalist saanud oli– jälle üks uus kohvikogemus minu jaoks. Tegime selle koos valmis.

Vahetades reisilugusid, rääkis Dewi mulle, et kohtus hiljuti kohviröstijaga, olles ise naabruses asuval Sulawesi saarel, Toraja piirkonnast. Asi oli selge – minek! Piisas ainult ühest infokillust ja ma olin valmis tundmatusse suunduma, kaamera ühes ja kohviveski teises käes.

Kelana tänavakohv koos Eki’ga

Nagu mainitud, oli siia jõudmine üsna keeruline tee, kuid hommikune bussisõit Kelana Street Coffee Roasters’i juurde pärast unetut öist bussiõitu tegi selle kõik väärtuslikuks. Eki tervitas meid sel vihmasel päeval ukse ees ja me istusime tema eesruumis, mis oli kujundatud palkide kogumist, taburettidest ja autoistmetest. Tema vana pensionile jäänud kaubik seisis väljas tänaval, meenutades seda, mis tema kohviprojekti käivitas.

Ta rääkis mulle, et kasutas seda kaubikut Rantepao linna kesklinnas ringi sõitmiseks, et seal taga värskelt röstitud kohvi pakkuda. Tol ajal jõid inimesed ainult lahustuvat kohvi, ning tema missiooniks oli tutvustada kohalikele oma suurepärast kohvi.

Röstimissessioonide vahel istusin Eki juurde maha, ning ta jagas minuga oma unistusi: „Ma tahan tuua siinse kohvi parima potentsiaali esile ja näidata inimestele, mida see neile pakkuda võib. Samuti tahan tuua selle väärtuse tagasi farmerile.“ Ta kirjeldas meile kohvi ennast veidi lähemalt: „Siinse kohvi iseloom on väga unikaalne. See on üsna lilleline, sordiks on Typica, ning see sobib väga hästi filterkohvina.”

Küsisin temalt, miks me seda kohvi väljaspool Indoneesiat ei leia, ja kas ta arvab, et hakkame seda rohkem nägema. Eki selgitas: „Kohalike indoneeslaste jaoks on Toraja üsna tuntud, kuid välismaalastele mitte nii palju. Siin ei suuda talunikud tegelikult oma kohvi müüki ja reklaamimist seestpoolt hallata.“

Jätkates selgitas ta olukorda, mis mind väga huvitas: „Sumatra ja Java tegelevad sellega professionaalsemalt kui Torajas, sest nad teavad kohvi töötlemisest ja korjamisest palju rohkem. Siin Torajas peame veel talunikke palju harima.”

Eki mainis, et Sumatra kohvil on rohkem tumedaid maitseid ja rasket täidlust ning see oli see, mida Ameerika Ühendriikides ja Euroopas tavaliselt espressoks sooviti, kuid Sulawesis olid kohvid rohkem keskmise täidlusega, ning siin ei joodud nii palju espressot.

Tagasi leti taga pakkus ta meile naturaalse töötlusega kohvi, mida oli kakskümmend neli tundi kääritatud ja seejärel päikese käes neli nädalat enne röstimist kuivatatud. Sellel oli tõeliselt unikaalne maitse - peaaegu nagu vein, meenutades tugevat kakao sarnast kääritamist.

Me tegime veel paar filterkohvi ja hüppasime tagasi oma jalgratastele, et suunduda kohviistandusse, kust Eki suurema osa oma kohalikust kohvist ostab.

Külas Pak Andrease juures

Kui me selle loo alguses olime, jõudsime Pak Andrease farmi Sapanis, vaid tunnise autosõidu kaugusel Rantepaost. Pak Andreas (Pak on auväärne tiitel vanematele meestele Indoneesias) kutsus meid oma koju värskeks kohvinaudinguks, mis oli värskelt pannil röstitud, ümbritsetuna traditsioonilistest Toraja kodudest ehk tongkonan'idest, millel on unikaalsed, paadikujulised kõverad katused.

Eki tõlkis kiire intervjuu Bahasa Indonesia ja nende kohaliku murraku segus, selgitades, et ta kohtus Pak Andreasega, uurides viise seal piirkonnas agroturismi arendamiseks ning rohkema sissetuleku toomiseks talunikele ka saagikoristuse välisel ajal. Ta tuli külla farmi ja hakkas kiiresti kohvi ostma, et seda Kelana Street' is töödelda ja kohalikele pakkuda.

See toob meid aga tagasi kohvimetsa. Kui me seal istusime ja nautisime tassikest, mis ei saaks olla enam kohalikum, mõtlesin irooniale selle vastupidisest globaliseerumisest. Kas see oli vaid üks paljudest kohvi kasvukohtadest Indoneesias, mis ootavad välismaailma poolt avastamist? Või loovad logistikaprobleemid koos pideva siseriikliku Indoneesia kohvitarbimise tõusuga hoopis ainulaadse võimaluse kohviturismiks.

Mis võiks olla järgmine samm Indoneesia kohvile?

Võib-olla jäävad nende kohvide ainuõigused mikroregioonides nagu Toraja, Bali, Flores või Papua vaid kohalikele kohvihuvilistele ja neile, kes Indoneesiat külastavad. See pani mind mõtlema globaliseerumise-eelsele ajastule, kus pidite tõepoolest minema parima sushi saamiseks Jaapanisse, autentse croissanti jaoks Prantsusmaale või rikkaliku vahtrasiirupi saamiseks Kanadasse.

Mis on järgmine samm Indoneesia kohvi jaoks? Aeg näitab... Seniks soovitan aga tungivalt reisida ja kohalikku specialty kohvikut külastada. Saate kuuluda nende väheste kohviarmastajate hulka, kes saavad maitsta selle mitmekesise ja kultuuriliselt rikka riigi pakutavaid unikaalseid jooke ja maitseid.