Elron pinnuks silmas

Üldjuhul on avaliku sektori toetus teatud ettevõtjatele keelatud. Toetuse ja turuprotsessidesse sekkumisena võib näha ka Elroni rahastamise ja doteerimise mudelit. Küll aga ei ole riigil põhimõtteliselt keelatud ise või oma äriühingute kaudu avalikke teenuseid pakkuda. Ent kuni turg vähemalt teoorias seal ise toimetada suudaks, tuleks konkurentsi moonutamist vältida.

Suurel osal Elroni liinidel on paralleelne turutingimustel põhinev, piisava sageduse ja kvaliteediga doteerimata bussiliiklus mõeldamatu. Mitu ühendust Tallinnast suurematesse maakonnakeskustesse, sh Elronile magusaim Tallinna– Tartu liin, on samas kvaliteetse bussiühendusega kaetud.

Riigisiseste kommertsliinide turg on seni olnud suletud ja seega ei pruugi esimese hooga ohtu Euroopa Liidu sisesele konkurentsile hoomata. Samas on Euroopa Komisjon ja Kohus leidnud, et mõju konkurentsiolukorrale on olemas juba siis, kui toetus muudab teoorias teiste liik mesriikide ettevõtjate turule sisenemise keerulisemaks. Seega on Elroni doteerimine vähemalt osaliselt käsitletav riigi sekkumisena ühistransporditurule ehk riigiabina.

Euroopa Komisjon on oma suunistes raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi kohta viidanud, et õigustatud on väiksemate väliskuludega transpordiliikide toetamine, et korrigeerida turutõrgetest tingitud erisusi transpordiliikide vahel. Ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus lähtub loogikast, et valdkonda võib sekkuda, et tagada üldhuviteenuse osutamine, mis oleks muu hulgas mitmekesisem, turvalisem, parema kvaliteediga või odavam kui turuseaduste reguleeritud teenused.

Arvestades, et bussiettevõtjad ei pea erinevalt rongioperaatorist infrastruktuuritasu maksma, on Elroni doteerimine infrastruktuuritasu ulatuses põhimõtteliselt õigustatud ega moonuta konkurentsi, vaid loob hoopis võrdsed võimalused. Samas ei piirdu dotatsioon teatavasti kaugeltki infrastruktuuritasude katmisega.

Kui avalik sektor ei suuda piletitulule lisanduva dotatsioonita hoida käigus rongi liine, mille asemel on alternatiivne piisav ühendus olemas, tuleks kaaluda sellise teenuse pakkumise mõistlikku mahtu. Eriti kerkib küsimus olukorras, kus Elron on avaldanud plaani soetada Tartu liinile täiendavaid ronge, deklareerides kaudselt ühtlasi soovi konkureerida bussiettevõtjatega Eesti “magusaimal” ühendusel, mis ka Elroni jaoks olulise osa piletitulust toodab. Vaja on täiendavat analüüsi, mis ulatuses ja mahus on vajalik ning õigustatud riigi poolt erasektorile konkurentsi pakkumine objektiivselt kättesaadava kommertsbussiliiklusega suundadel.