Tigeda näoga jaapanlane

Salong on see, mis Venemaal nähtud ja natuke ka kardetud. Armatuur on ikka kõvast plastikust, kuid siin hakkavad mängima "agad". Esiteks on olenemata materjalist silmal neid laugeid ja siledaid pindu ilus vaadata. Materjal on töödeldud selliselt, et see ei jäta ka väga odavat muljet.

Siiski on tegemist kalgi plastikuga, mis võib tulevikus nagisema hakata. Muideks, proovisõidu autol oli kõige karmim stereosüsteem, millel peaks olema triljon gigavatti või mis iganes, kuid sellel polnud juletud basse läbi ustekõlarite lasta, sest need hakkaks ilmselgelt nagisema ja plärisema. Näidikud ja salongivalgus on igati tasemel ja teevad oma töö väga hästi ära. Ruumi on omajagu nii eesistujatel kui ka taga olles. Minu kui paksu mehe taga sai täitsa normaalmõõdus inimene mugavalt pikka sõitu sõita ja lubas vajadusel veelgi istet tahapoole lasta. Samuti on mugav lapse turvahälli autosse panna, sest turvavöö on piisavalt pikk ja uks avaneb normaalselt. Last saab sättida ka esiistmele, sest kõrvalistuja turvapadi on väljalülitatav. Nii saab hoolitsev lapsevanem oma rahutul jõnglasel silma peal hoida ka sõidu ajal ja parema käega lendavat lutti püüda.

Pagasiruum on samuti rõõmustava suurusega ja sinna mahtus vanker kenasti ära. Ka laadeava oli piisav, et sealt televiisorit sisse toppida. Muret tegi küll salongi põhjamatt, mis oli väga õhukese olemisega ja kippus kortsu minema.

Sõiduomadustele pole samuti just palju etteheiteid. Rool oli piisavalt jäik ja andis ka päris mõnusalt tagasisidet teel toimuvast. Mootoriks oli proovisõidukil kaheliitrine diisel, mis lennutas sedaankeret päris nobedalt. Nüüd tuleb jälle "aga"-koht. Iga ostuga oleks mõistlik kulutada lisaks kuni kümme tuhat krooni mürasummutuse peale, millega tehas pole absoluutselt viitsinud tegeleda ning mootori ja tee müra on salongis väga valjult kuulda. Kui naastrehviga peaks pikka otsa sõitma, siis võib see lõpuks päris tõsiselt ajudele hakata.