Lähikuudel algavad isesõitva pakiroboti katsed kommertskasutuses

Automaatse kullerroboti testprogramm käib hetkel Eestis ja Inglismaal. Martinsoni sõnul kestab testimine pool aastat, mille käigus soovitakse sõita umbes 10 000 tundi. Võrdlusena tõi ta, et Google isesõitva autoga on tänaseks sõidetud 50 000 tundi, kuid selle auto testimine on toimunud juba mitu aastat. Seega on pakiroboti puhul tegemist maailma ühe kõige intensiivsema testprogrammiga, nentis ta.

Kommertsteste, ehk reaalsete kaupade saatmist, alustatakse Martinsoni kinnitusel lähemate kuude jooksul. Kui juba täna lasevad Starshipi inimesed pakirobotil lähedal asuvast Peetri Pitsast endale kontorisse lõunaks pitsat tuua, siis suuremahulist kommertstegvust kullerrobotitega on Martinsoni väitel oodata 2017. aastal.

Martinson rääkis, et äriline huvi pakirobotite vastu on väga suur. Ma olen öelnud, et minu meilipostkast on nagu Forrest Gumpi šokolaadikommi karp – seal on niipalju erinevaid pakkumisi, alates suurtest tuntud korporatsioonidest kuni väikeste riideärideni Dubais või Itaalias, rääkis ta. Tema väitel tehakse pakirobotiga revolutsiooni tunduvalt suuremas tööstusharus, kui telekommunikatsioon, kus omal ajal tegid Starshipi kaasasutajad revolutsiooni Skypega.  „Oleme murdmas viimase miili tööstusharusse, mis on triljonitesse ulatuv tööstusharu,“ rääkis Martinson.

Martinsoni sõnul kuulub viimase miili alla 20 miljardi paki kõrval, mida iga aasta Euroopas ja Ameerikas kätte toimetatakse, ka näiteks 130 miljardit poeskäiku. Keskmiselt kulutab iga pere iga päev viimase miili peale 1 tunni. „Probleem on selles, et keegi meist ei naudi viimast miili. Kui paljud meist naudivad ummikutes istumist ja poe järjekordades seismist?“ rääkis Martinson. „Ei ole ju mõtet istuda autosse ja liigutada 2 tonni metalli selleks, et tuua kohale 2 kg midagi.“

Pakirobotid kaaluvad ilma kaubata umbes 10-15 kg. Mahutavad 2-3 poekotti, mis on natuke üle 10 kg. Suudavad viia kauba kuni 7 kilomeetri kaugusele ja kui patareisid lisada, siis ka kaugemale. Kuid efektiivne tööraadius on Martinsoni sõnul 3 kilomeetrit. Inimesed ei taha aoodata oma saadetist üle poole tunni ja seetõttu ei ole mõistlik pakirobotiga sõita teise linnaotsa. Ilmselt hakkavad pakirobotid paiknema ärides (näiteks kauplustes) kohapeal või siis ehitatakse spetsiaalsed robotijaamad, mis teenindavad mingit piirkonda.

Kliendi jaoks tähendab pakiroboti teenus, et mobiiltelefonile tuleb teade poes komplekteeritud kottidest. Klient valib mobiili aplikatsioonilt kellaaja, millal soovib kotte kätte saada ja saab soovi korral nagu Uberi rakenduses kaardi pealt vaadata, kuidas robot kohale sõidab, kirjeldas Martinson. „Ilu on selles, et asju saab ka tagasi saata,“ rääkis ta. „Kui te tahate Omniva kullerile oma musta pesu kaasa anda, siis ta tõenäoliselt keeldub sellest. Meie robot võib selle aga ära viia. Või kui tellite e-poest 5 paari kingi ja proovite neid jalga, siis saate pärast 4 paari tagasi saata,“ tõi Martinson avanevatest uutest võimalustest näiteid.

Pakirobotite puhul on eesmärk viia paki kohaletoimetamise viimase miili kulu 1 dollarini. Ainuke viis, kuidas seda teha, on lahti saada kahest suuremast kulust – tuleb lahti saada inimesest ja kallist veokist, nentis Martinson. Kuna üks operaator suudab jälgida ca 100 pakirobotit, siis langeks tööjõukulu ca 50 dollarini pakiroboti kohta aastas. Ka pakiroboti hind tuleb saada alla tuhande dollari. Kuigi praegu on selle hind tuhandeid dollareid, siis Martinson näitas Tarneahelakonverentsil valemit, milles oli roboti hind 200 eurot. Arvestades, et üks robot suudab aastas toimetada ca 500 paki, siis saabki viimase miili hinnaks 1 dollari.

Martinson leidis, et suure tõenäosusega on 20 aasta pärast iga auto kohta olemas umbes 3 robotit, sest ei ole mõtet kasutada suuri autosid, et tuua kohale väikseid asju, kui saame väikestele asjadele kruvida rattad alla ja lasta neil ise meie juurde tulla.

Autor: Tanel Raig, logistikauudised.ee toimetaja